Imeline aas
Jaan Kross
Sel
künkal algas imeline aas,
veel vastu taevasina sünk ja paljas,
kuid hiirekõrvus rohi oli maas
nii imevärske ja nii imehaljas.
Sel künkal algas imeline aas …
Me tundsime, kuis puude süda lõi
ja kuulsime, kuis mullast võrsus rohi.
Puud hüüdsid hääletult: ei või! ei või!
ja haljas rohi sosistas: ei tohi …
Me tundsime, kuis puude süda lõi.
Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost,
et sellest laanest tagasi ei tulda?
Me läksime ja oksad läksid koost
ja niiskes õhus lõhnas sooja mulda.
Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost?
Ehk küll me ümber kivist linn on taas,
me kõnnime, kui kõnniks me legendis:
nüüd õites on me imeline aas,
kuid kõik ta õied õitsevad meis endis,
ehk küll me ümber kivist linn on taas.
Juba mitu päeva kummitab, ära ei lähe...
