Kevadpühad tulid kevadise soojusega, ....

 ...mida aga ei pidanud kauemaks jätkuma kui homseni, 

nädala jooksul lubab päeval 1 kraad sooja ja mõnel öösel viis kraadi külma.

Eile õhtul oli eemal jõe kohal ja heinamaal udu.

Täna oli õues 17 kraadi sooja.

Eile õhtul õue kuivama pandud pesu oli täna ennelõunal juba kuiv.

Maakodu aias õitsesid ainult topeltlumikelluksed ja märtsikellukesed. 

Muud taimed olid ainult rohelised ninaotsad mullast välja pistnud.

Värvisime sibulakoortega mune. 

Mees tõi kevadpühadeks huvitavate värvidega lilli, tean, et need on tulikalised, ranunculus, aga eestikeelset nime ei tea.

Panime elutoas tapeedi lõpuni.

Järgmine lähinädalate ettevõtmine on elutuppa põrand paigaldada.

Kevadpühad, munadepühad, lihavõtted

Aili Paju ,,Tagasi Tuulemaale''

Teose tutvustus:

„Tagasi Tuulemaale“ on pihtimuslik lugu, mis saab alguse rongis võrokesest memme hingesoojast naeratusest. Ootamatult triivivad mällu ladestunud pildid pinnale.

Millist eksistentsiaalset jõudu ja vaprust tähistab rünnakute all elanud paikne talupere, kes hoidnud oma keelt, maad, metsa... Millist ellujäämise tähendust kannavad meietundega peresidemed, millega taastati ühe sajandi jooksul koguni kaks korda pisipiiririigi iseseisvus.

Dokumentaalse vestluse teljeks on koolitüdruku, üliõpilase, arsti lüürilised elamused kodusest loodusest ja suundumused ateistliku, totalitaarse süsteemi tingimustes.

Kuidas on totalitarismis hulpinud hing saanud olla usaldusväärne, hooliv, uljas ja kanda enese südamepõhjas lootust - ühel päeval oleme nagunii vabad!

Aili Paju on armastatud kirjanik, taime- ja loodusravi propageerija, arst, teadlane, Tartu Ülikooli professor, kelle sulest on ilmunud mitukümmend raamatut.

Minu märkmed:

lk 51 Kui ostsin maakodu, vaevas mind algul probleem, ega elutse siin rästikuid. (Minu senini suurim hirm).Pidev valvelolek, ajuti atavistlik# hirm roomajate ees oli saatnud mind lapsepõlvest peale. /---/

Mind lohutati, rästikuid polevat õues kordagi nähtud.(Täpselt sama luisati mulle, kui anti maja võtmed üle).Kui nägin puukuuris halgude vahel vilkaid sisalikke sehkendamas, rahunesin minagi.Tean, kus liiguvad sisalikud, seal madusid pole....(Lootsin sama, kui nägin aias mitmel pool armsaid pruunikaskuldseid sisalikke) Kuid nastiku ja rästikuga ma siiski kohtusin, ja huvitav, hirmust polnud jälgegi.

Nastikuga kohtusin hiljem oma aias. Esialgu ehmatasin, kui nägin siuglemas suurt madu peenra vahelt õuemurule. Muidugi arvasin, et tegemist on rästikuga, kuid kollased täpid ta põskedel ja jämenenud keskkoht kinnitasid, tegemist on äsjaeinestanud rahuliku nastikuga.

Mul olid jalas tugevad hollandi puukotad, trampsin ta järel ja noomisn teda. (Minu puhul ei aidanud ei trampimine ega karjumine, madu lamas rohu sees peidus rõngas rahulikult edasi, üks samm veel ja oleksin talle pahaaimamatult oma aias peale astunud). Nastik üritas pugeda peitu tihedasse ebaküdooniapõõsasse, sinna ei lasknud ma tal libiseda. Siis pöördus ta lauda poole. Ma jäin seisma. Loom ei kuulnud enam mu raskeid  samme, temagi peatus, upitas korraks end maast üles, nagu madudel kombeks, ja vaatas tagasi. Mis ta nägi, ei tea, neil ju kehv nägemine, aga mu valjult öeldud sõnu pidi ta kuulma.(Mina tean, et madudel pole kõrvu, ta ei saanud midagi kuulda).

Ütlesin: mine, mine, ära tagasi tule, ole õnnelik, et eluga pääsed./---/

Naabrimees teatas, su teekurvil losutab keras suur madu. /---/Ma lõin ta eile siit minema, ütlesin, kui tagasi tuleb, läheb haprasti.

lk 113

Kõrvalepõikeks märge Tiibeti budismist, kus Roheline Tara, kui tähtsaim jumalus väljendab kaastundeprintsiibi naiselikku aspekti. Roheline Tara sümboliseerib valmisolekut rutata esimese palve peale appi kõigile elusolenditele./---/ Rituaali ajal tehakse Rohelisele Tarale ohverdusi/---/: et ei oleks haigust, kannatust, viletsust, sõda ja näljahäda, et oleks rahu igas riigis terves maailmas./---/ Märkimisväärselt sarnaneb tiibeti lugulaul meie iidse õunapuulauluga (lk 112).

lk 117 Maakodu on eestlaste unistus. Järelsõna asemel. Hommikul on ruumi, puhast õhku, linnulaulu ja...kui palju eesseisvaid töid./---/ Maaelu ei lase eestlastel zombistuda, palun väga, ellutärkamisvõime on alles, anna vaid võimalus tegutseda! Omamoodi hull mõte, aga küllap just nii vabaneb hing okupatsiooniajastu märkidest.

#Atavism ehk kõukumus on evolutsioonibioloogias nähtus, kus mingil organismil taasilmnevad kaugete esivanemate juba kadunud või redutseerunud tunnus(ed). Atavism on evolutsiooni mõttes tagasiminek, sest taasilmnenud tunnused olid kadunud juba mitu põlvkonda tagasi. Atavismi teeb võimalikuks see, et kunagi esivanematel esinenud tunnused on peidetult DNAs, kuid nende avaldumine surutakse dominantsete alleelide või teiste tegurite toimel maha; atavismi korral aga mahasurutud geenid mingil põhjusel avalduvad. Atavismi tunnused on näiteks saba esinemine inimesel, vaalade tagajalgade taasesinemine, külgmiste varvaste taasilmumine hobustel jpt.

 

Sigrid Rausing ,, Kõik on suurepärane.Mälestusi Eesti kolhoosist''

Sigrid Rausing (Rootsi-Inglismaa) Kõik on suurepärane. Mälestusi Eesti kolhoosist

2014 Kirjastus Äripäev 264 lk Tõlkija inglise keelest Ivika Arumäe (klassiõde, hea tõlge).

Dokumentaalkirjandus? Mälestusteraamat?

1993. aastal saabus noor antropoloog Sigrid Rausing Noarootsi Pürksi külla, et koguda materjali oma doktoritöö jaoks. Lisaks doktoritööle valmis aasta jooksul kogutud materjalist nüüd ka mälestusteraamat „Kõik on suurepärane”. See oli üleminekuaeg, mil Nõukogude Liit oli lagunenud, kolhoosid laiali läinud, talv oli koletult külm ja vaesus võttis maad. Inimesed kandsid annetustena Rootsist saadetud rõivaid ja vannitube kaunistati tühjade šampooni-pudelitega. Rausingut hämmastab Eesti metsiku looduse ilu ning vaikus ja rahu, kuid ka okupatsiooni jäetud jäljed nii looduses kui inimestes. Ta tõmbab paralleele koduse Rootsiga ning sukeldub põhjalikult rannarootslaste ja nende kultuuri ajalukku ning näitab Nõukogude repressioonide ränka mõju ajaloolisele mälule. Autorist: Rausing on Rootsis sündinud sotsiaalantropoloog, filantroop ja kirjastaja, kes kuulub Ühend-kuningriigi 100 kõige mõjukama naise hulka. Tema doktoritöö „Ajalugu, mälu ja identiteet nõukogudejärgses Eestis: kolhoosi lõpp“ valmis 1997. aastal. Rausing on kirjastuse Granta Books ja kirjandusajakirja Granta omanik ning Ühendkuningriigi ühe suurima heategevusfondi Sigrid Rausing Trust rajaja. Tema vanaisa Ruben Rausing oli Rootsi pakendikompanii Tetra Pak üks asutajatest.

Tegemist on teosega, mis kirjeldab – ja tekitab – võõristust. See on võõra võõristus, kes ei taha või ei saa päriselt siseneda maailma, mida ta uurib. Veel enam, see on võõristus keskkonnas, kus samal ajal otsivad kohalikud ise viisi, kuidas võõristada omaenda eilset normaalsust. Vaesus on raamatus peaaegu teise peategelase staatuses. Hirmu vaesumise ees ja häbi selle pärast saab uputada erinevatesse teadvuse ja tundlikkuse tuhmistamise viisidesse alkoholist üldise vaimse kuhtumiseni.

https://kultuuritarbija60.blogspot.com/2014/07/sigrid-rausing-koik-oli-suureparane.html

https://sehkendaja.wordpress.com/2014/04/18/14-sigrid-rausing-koik-on-suureparane-malestusi-eesti-kolhoosist/

https://ekspress.delfi.ee/artikkel/69761735/koik-on-suureparane-malestusi-eesti-kolhoosist-ehk-vestlus-sigrid-rausingiga

https://kultuur.err.ee/302194/arvustus-rikkus-kui-patoloogia

Eesti Ekspress, nr. 38, 17 september 2014 vestlus Sigrid Rausingiga

https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=eestiekspress20140917.2.35.1&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-------------

Intervjuu autoriga:

https://arvamus.postimees.ee/2616150/kulm-ja-tuhjad-sampoonipudelid-eesti-antropoloogi-terava-pilgu-all

Minu märkmed:

Indoeuroopa keelte hulka eesti keel ei kuulu ja selle grammatika on nii keeruline, et tundub, nagu saaks niisugune keel olla välja mõeldud ainult kaugel põhjas, kus hõimupealikel ja need abilistel on pikkadel talveöödel olnud lõpmatult aega, et oma keelt keerukamaks ihuda. (74 a)

Lk 100 blasfeemiaseadused.  Eesti keeles on blasfeemia ,,pühaduseteotus", väljamaises kõnepruugis pigem nagu jumalapilkamine, jumalaeitus, endale jumalike omaduste omistamine, usujuhi solvamine või tema suhtes lugupidamatuse ülesnäitamine, teinekord ka jumala nime kõvasti väljaütlemine, vandumine ja hulk muid tegevusi, millega privilegeeritud vaimulikuseisus ja muud võimukandjad saavad piirata inimeste mõtte- ja sõnavabadust, kaitsta end kriitika eest, tõsta end väljapoole kritiseeritavate hulgast.

Raamatuid peidetakse, saladusi hoitakse hoolega ja lootused luhtuvad, kultuuriline vaesus põimub läbi materiaalse vaesusega. (lk 101 k)

Sionism on rahvusvaheline juutide poliitiline liikumine, mis toetab juutide kodumaad Iisraeli. Mõiste "sionism" võttis 1890. aastal kasutusele Viini õpetlane Nathan Birnbaum. (102)

Egalitaarne võrdsustav, võrdväärsust taotlev, nt egalitaarne haridus. Vastand elitaarne. (103 ü)

Kui autor hakkas eesti keelest aru saama…. – ja äkitselt sain ma kõigest aru. Korraks tundus, nagu oleks mulle kingitud maagiline võime mõista lindude keelt; mõista seda, mille kohta mu sisetunne ütles, et tegelikult ei tohiks ma seda mõista – tesitsugususe eksootilise kattekihi alt hakkas paistma teistmoodi maailma banaalsus.

Banaalne labane, maotu, äraleierdatud, lame. Banaalne nali. (lk 191 ü)

…kui erinevad on teadmised – konkreetsed teadmised, kuidas lehma lüpsta või sbulakoortega mune värvida, ja kogemuslikud teadmised, nagu näiteks see, kui teravalt ja tugevalt kaseviht saunas lõhnab. Mõtlesin ka sellest, kuidas tähendused kuhjuvad, ja kujunditest, mis seostuvad vaesusega: puupliidid, kitsad raudvoodid, vanad riided, lööve laste suu ümber, vet täis plekkämbrid, pruunid kuivanud seebitükid, kartulid ja kapsas. Vaevase eluga kaasnev viin, tõmmud kortsulised näod, klaasistunud pilgud, kehaga ühte sulavad riided, punased ja lõhenenud räpased käed. Kõik need sõnad on nii tähendusrikkad, kui sa oled seda kõike tegelikus elus näinud ja sellega koos elnaud, ning täiesti tähenduseta, kui ei ole. Alles nüüd, nii palju aastaid hi8ljem, hakkab sõnadest tähendus tasahaaval välja nõrguma. (lk 196 a)

Eesti toidu puhul kehtis samasugune ühetaolisus kui muudegi Eesti asjade puhul: eesti keeles kasutati ikka ja jälle ühtesid ja neidsamu fraase, eestlaste korterites olid ühtmoodi sektsioonkapid ja diivanid, nende kolhoosid olid kõik üsna phesugused, samamoodi nende riided, soengud ja välimus. Erinevused kerkisid esile peamiselt kitsikusse sattudes: võimetus enesega toime tulla, haaknõeltega kokku pandud riided, pesemata juuksed ning vaeste korterite läppunud õhk. (198 ü)

Autori järelsõna reisist 10 a hiljem koos abikaasaga samu paiku külastades.

Kronoloogia Eesti ajaloost 13.-14.saj. kuni 2008. Tänusõnad. 

Kokkuvõtteks:

Igati väärt lugemine, kuigi pole narratiivi, sest tegu on dokumetaalproosaga. Pean ütlema, et mina nii ränka olukorda, vaesust, mustust, räpasust pole kunagi tundnud. Elasime küll ka maal, sovhoosis, ja tagasi Tallinnasse tulime perega aastal 1994. Aga ei meenu midagi koledat või eriti ränka viletust ja taoti nälga sellest ajast. Või oli just see õnn, et elasime maal, ei tea me seetõttu midagi Tallinnas võimutsenud maffiast ega kuritegevusest.