Lüüriline
poeem Eestimaale
Ma tahaksin
teada, mida mõtleb mets,
kui peidan
end tema kaitsvas embuses
nõjatudes
krobelisele männitüvele,
tundes
vaigulõhna ja põlvkondadeülest kasvamisrõõmu.
Mets, mis on
andnud meile kojad,
kus
kodukolletes tuli läita,
ja laevad,
millega seilata kaugetele maadele
või tuua
randa kala, et toita suid.
Mets, mis
olnud koduks meestele,
kes varjanud
end vaenuriigi valvurite eest.
Ma tahaksin
teada, mida kuuleb kanarbik,
kui astun
paljajalu
augusti
sumedal õhtul
kanarbikupehmel
nõmmepaljandikul.
Kanarbik,
kelle karuseid varsi
on tallanud
räbalais sõjapõgenikud
või
tapatalguliste julmhoolimatud saapad.
Kanarbik,
kes imanud valu ja vere,
kui meheks
sirgumata jäänud poisike
selle maa
eest võitles.
Ma tahaksin
teada, mida näeb naistepuna
või
varakevadine väge täis nõges,
kui mu
esiema korjab ta oma põllesiilu,
et kuivatada
teda kolde kohal
ja keeta
kosutavaks teeks,
mis
turgutaks näljast põdurat surnukahvatut lapsehingekest.
Naistepuna,
kes kooldunud mõisateolise vikati all
või linases
särgis talumehe peost
rännanud
kargel talvel
lakaheinana
lehmamullika ninaesiseks.
Ma tahaksin
teada, mida tunneb tuul,
kui talle
heiastub minu esivanemate
aegadetagune
vaevaelu ja alandlikkus,
kui ta
tunneb ära maarahva valu nende murelikus lauluüminas.
Tuul, mis on
jahutanud emade südamevalu
ja
kuivatanud nende pisaraid,
kes on
matnud oma lapsed,
kui must
surm ning nälg on kustutanud
sadu külasid
Eestimaa pinnalt.
Tuul, mis on
ulunud üle elutühja vaevamaa.
Ma tahaksin
teada, mida mäletab meri,
kui vaiksel
õhtul istun kiviklibusel rannal,
mil
muinastuled on rannaluidetel süüdatud öösse.
Meri, mis
kandis kiiruga pagejaid
sõjahirmuööpimeduses,
kui paadid
hääletult kodukaldast lahti lükati
tundmatu
tuleviku suunas
teadmata,
kuhu aerulöögid viivad
või kas
kunagi veel kodupinda jalaaste all tuntakse.
Meri, mis
jääteena ühendab tuhandeid saari ja laide emamaaga.
Epiloog:
Meie,
eestlased, oleme ikka veel siin.
Me oleme
kestma jäänud
selle
kanarbikuse metsa
ja tuulise
mere vahel.
Me oleme
sitked hinged.
Mitte
enesehaletsejad.
Vaid uhked
ja püstipäised.
Minu kirjutatud jaanuaris 2018 ja avaldatud ISE kogumikus ´´ Luuletused Eestimaale´´
Mulle tundub, et selle luuletuse juurde sobib suurepäraselt järgmine lõik romaanist, mida lugesin nüüd, neli kuud hiljem.
Nii ütleb eestlane nõukogude venelasele Märt Lauri romaanis
´´ Lahustumine´´: Mina olen rohkem kui viis tuhat aastat vana, tulin Uuralite
lõunaosast läbi metsade, üle steppide ja mööda soolakuid; kiskjad murdsid mind,
ma surin janusse ja nälga, mul oli tuhat naist, kes andsid mulle poegi ja
tütreid, kes sirgusid, surid noorelt, vananesid ja kõdunesid, nagu sina ükskord
kõduned, aga sina jätad endast maha paar väetit last, samas kui minu taga on
kogu ajalugu, kogu maa, ja see on minu maa, mitte sinu maa; ta ei saa kunagi
sinu omaks, ka väevõimuga mitte. Minu kondid on paekivi, minu liha on kuiv
muld, minu veri on Peipsi soolane vesi!´´
Ta oli näinud järvi rändamas, pilved täis musta vett nagu
rasked rinnad ning õhtuti suikunud, kuulates maa seest kostmas kirikukelli
kõigist linnadest, mis olid sinna aegade jooksul vajunud ja vaid iga saja aasta
järel nähtavale kerkisid. Tema verest olid kasvanud pedajad ohvrikivide ümber
ja tema varandus oli kõikjal üle Eesti maapõues, kus seda igas kohas valvasid
kolm musta koera.
Ta oli näinud, kuidas Põhja Konn teeb tuule alla saksa
raudmeestele (metatekstiks Andrus Kivirähki ´Mees, kes teadis ussisõnu´) ja
nüüd - nüüd nägi ta, kuidas pekstakse
minema vene sõdurid.- - - -
Eestlasena olnuks tal nagu püha kohustus kõike mäletada ja
kõigest teada, mitte iial unustada, olla alalhoidjaks ja edasikandjaks...
