Alles oli uusaasta, juba näärikuu viimane päev käes....

                                                                                  

                                                                              

                                                                                 

                                                                                 

                                                                                  

                                                                                 

 

                                                                                     

Vanad kalendrid

            Kalendrid aitasid meie esivanematel arvestada aega, targalt seada oma igapäevatöid ja hiljem olla kursis maailmas toimuvaga ning saada ka ilukirjanduslikku meelelahutust.

Algselt kasutusel olnud puukalendrid ehk Juliuse kalendrile vastavad ruunikalendrid on igavesed,

s.t neid võib kasutada igal aastal. Kalendri tavapärasemad kujud olid pikem sau, kus on esitatud pool aastat või terve aasta või siis üksikute ajaperioodidega sirvilaudadest koosnev komplekt. Lauakeste arv on olnud 6, 7 või 13.  Näitusel on väljas valik põnevaid sirvilaudu, millest vanemad on dateeritud aastatesse 1796 (Pühalepa) ja 1841 (Noarootsi). On kepikujuline kalender ja pea inimese mõõtu ajaarvestaja, on jakuutide kardit ja puukalender Komimaalt.

Trükitud kalendrit hakati Eestis välja andma 18. sajandi algul ja juba siis ei olnud see mitte ainult ajaarvamise vahend, vaid ka rahvavalgustaja. Meie ajakirjanduskorüfee Juhan Peegel on öelnud, et kalendritest sai maamees trükitud informatsiooni kätte ammu enne omakeelsete ajalehtede ja ajakirjade ilmuma hakkamist. Kõigepealt rahuldasid need eeskätt lugejate põhihulga –talurahva infovajaduse – oli kalendaarium tähtpäevade ja pühadega, laadapäevade loetelu, kaugused postijaamast teise, kaalud ja mõõdud, siia sai üles tähendada andmeid ilma ja põllutööde kohta, teha märkmeid perekondlikest sündmustest. Hiljem lisandunud ilukirjanduslikest kalendrisabadest sai lugeda kõigest alates arsti nõuandeist ja maaviljelusest kuni ajaloosündmuste kirjeldusteni, siin avaldati laule ja jutte. Mõned päevapoliitilised kirjutised tunduvad ka tänapäeva lugejale väga kaasaegsed. 

Kalendrite tiraažid olid suured, aga tegelik lugejaskond veel kordi suurem, sest populaarsed trükised levisid käest kätte ning vajadusel loeti neid ka teistele ette. Kalendrite laia levikut kasutasid rahvaga suhtlemisel ära  tuntud kirja- ja keelemehed. Näitusel on väljas Faehlmanni 1846. aastal ilmunud veste „Kalendritegija kimbus“, kus autor kurdab, et lugejate ootused kalendrilisades leiduva osas on ikka väga erinevad.

Kalender oli terve aasta nagu pereliige ja näitusel olevad värvikad trükised kannavad ka ohtra kasutuse jälgi – nad on nagu soe killuke ajalugu.

Juba 20. sajandi algusesse jääb  aga viide legendaarsele fotograafile ja filmitegijale Johannes Pääsukesele (1892–1917). Ligi 1300 Eestimaa igapäevaelu jäädvustavat fotot ja enam kui 700 klaasnegatiivi on hoiul ERMi kogudes ja 92 neist on eksponeeritud ka püsinäitusel „Kohtumised“. Johannes Pääsuke mobiliseeriti 1915. aastal esimesse maailmasõtta, kus ta 1917. aastal (vkj) rongiõnnetuses hukkus. Näitusel on tema rohkete omakäeliste märkustega kalender-päevaraamat aastast 1916.

Sajandi alguses ilmunud kalendrite seas on tähtsal kohal väljaanne, mis kaasaegsete  sõnul oli piibli kõrval kindlasti igas kodus olemas. Tartu kesklinnas oli suur kaubahoov ja seal omakorda Mart Jänese riideäri.  Vanaks Jäneseks kutsutud edukas kaupmees  jõudis maarahva südamesse  omanimeliste  tasuta jagatavate kalendritega, mis olid pilkupüüdva kujundusega, sisaldasid maarahvale tarvilikku teavet, meelelahutuslikke jutte ning luuletusi.  1930. aastate keskel kasvas  kalendri tiraaž 125 000ni. 

Minu isiklik kõige vanem kalender on pärit Mulgimaal olnud maakodu pööningult ja välja antud minu vanaisa sünniaastal 1896.

Samuti on mul nõukogudeaegseid raamat-kalendreid terve kastitäis. Neid oli ja on alati huvitav sirvida ja lugeda, eriti, kui lehtedel on kellegi poolt tehtud märkmeid.

                                               Osa teksti pärineb ERMi näituse tutvustusest:

https://www.erm.ee/et/aeg-puidul-paberil-kalendrinaitus

Mõraste küla

Mõraste on küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas. 

Asub Sipast lõunas Kasari jõe ääres üsna Läänemaa piiri pool.

Küla pindalaks loetakse 12 km². 

2020. aasta andmetel elas külas 37 inimest. 

Külas asus Mõraste mõisa keskus. 

Mõrastest voolab läbi Kasari jõgi. 

Jõeäärne ala kuulub Paeküla hoiuala koosseisu. 

Mõraste mõis (saksa keeles Morast, hiljem Fersenau) oli rüütlimõis Märjamaa kihelkonnas Läänemaal. Nüüdisajal jääb kunagise mõisa territoorium Märjamaa valda. 

Mõisa keskus paiknes Mõraste külas.

Mõraste mõisa peahoone enne 1905. aasta põletamist.

Mõraste mõis rajati ajavahemikus 1549–1563. Mõisa algne saksakeelne nimi oli Morast. 

Kirjalikud teated mõisa kohta on olemas 1563. aastast, kuid oletatakse, et mõis oli olemas juba 1549. aastal kui Diedrich Uexkull päris Mõraste küla. 

1774. aastal sai mõisa omanikuks Gustav von Fersen. Fersenite nimest tuleneb ka Mõraste mõisa hilisem saksakeelne nimi Fersenau.

18. sajandi teises pooles valmis barokses stiilis ühekorruseline kelpkatusega kivist peahoone. Mõisasüda paiknes Kasari jõe idakaldal Sipa külast ligikaudu 3,5 km lõunas.

1824. aastal eraldati Mõraste mõisast Uuesalu mõis.

Mõraste mõis omab huvitava kokkupuutepunkti Märjamaa meditsiiniajalooga. 

1829. a avas mõisas oma arstipraksise doktor Karl Hermann Hesse 

(kirjanik Hermann Hesse vanaisa), endine Märjamaa kihelkonnaarst, 

hilisem Paide kreisiarst, kellele Paides on püstitatud mälestusmärk. 

1831. aastast oli mõisa omanikuks Kügelgenide, 1836. aastast Gernetite ja 1870. aastast Stackelbergide suguvõsa. 

19. sajandi lõpus oli mõisa omanikuks Helene von Wistinghausen. 

Mõisa viimane omanik 1904. aastast oli Georg von Rennenkampff.

1905. aasta rahutuste käigus mõis põletati ja jäi varemetesse. 

Hiljem mõisa ei taastatud ja nüüdseks on kogu kompleksist alles vaid magasiaida müüri varemed.

Mõraste magasiait.

Mõraste mõis (Fersenau), härrastemaja aia poolt kevadise kõrgvee ajal. Märjamaa kihelkond.

Mõraste mõis pärast 1905.aasta ülestõusu

Hans Põldoja ‘’Mõraste küla, ühe Lääne-Eesti muinasküla, kujunemise ja hääbumise lugu’’

Tallinn 2017, 351 lk.

 Raamatu autor, Mõraste küla kunagine elanik Hans Põldoja on küla kujunemist käsitlenud koos ümbruskonna kujunemisega. 

Välja on toodud Läänemaa ajalugu aastasadade jooksul, tutvustatud mõisnikke, talurahvale nimede panekut 1835. aastal, Luiste valla ja vallavalitsuse tegevust, piirkonna hariduselu. 

Mööda ei minda Mõraste põlistaludest ja asundusest ning taluarhitektuurist, samuti küüditamisest ja kolhoosikorrast, aga ka küla hääbumisest.

Allpool väljavõte ''Märjamaa Nädalalehe'' 29.08.2017 väljaandest:

Mõraste küla sai oma raamatu. Mõraste küla kunagine elanik Hans Põldoja on valmis saanud raamatu, mida huvilised said nüüd endale soetada. Kuna autor andis raamatu välja oma kulul, siis on trükiarv vaid 50 eksemplari, aga sihtrühma – ennekõike oma küla rahvas – arvestades peaaegu piisav. 

A4 formaadis raamatu maht on koguni 352 lehekülge. Eessõnas kirjutab Põldoja, et ajendi koostamiseks andsid mitmed sündmused. Esmalt küla teine kokkutulek aastal 2000, kui inimestel polnud enam seda õhinat küla elustamise suhtes kui 1989. aastal peetud esimese kokkutuleku ajal. Paljud olid oma kodud rajanud mujale ja autori arvates oli vähestel soov ja võimalus oma või isatalu taastamiseks.

Tõukeks sai ka 2005. aastal ilmunud raamat „Kullamaa kihelkond“ , kus Mõraste nime pole isegi mainitud.

Autor toob välja, et Mõraste on eksisteerinud juba muinasajal. 

Seda tõendab Mihkli-Hansu sarapuumäe arheoloogiamälestiseks võtmine Surnumäe nime all, 

kui kivikalme I aastatuhandest. Kirjutamata reegel oli, et Surnumäelt ei käida pähkleid ja põldmarju korjamas, sest see on püha paik. 

Põldoja sõnul on Mõraste, vaatamata oma nime eri kujudele aegade jooksul, alati kuulunud Kullamaa kihelkonna ja Läänemaa koosseisu kui Lääne-Eesti põlisküla. 

Küla kujunemist on ta raamatus käsitlenud koos ümbruskonna kujunemisega. Välja on toodud Läänemaa ajalugu aastasadade jooksul, tutvustatud mõisnikke, talurahvale nimede panekut 1835. aastal, Luiste valla ja vallavalitsuse tegevust, piirkonna hariduselu.

Mööda ei minda Mõraste põlistaludest ja asundusest ning taluarhitektuurist, samuti küüditamisest ja kolhoosikorrast, aga ka küla hääbumisest.

Autor toonitab, et raamat on ajaloolisi andmeid ja inimesi käsitlev kogumik iidsetest aegadest kuni tänapäevani välja, kuigi suurem maht on vanadel materjalidel. Lisaks paljudele arhiiviandmetele on siin illustratsioonidena mitmeid kaarte ja inimeste käest saadud fotosid. Jäädvustatud on ka meeldejäävamaid hauatähiseid Mõraste inimestele Kullamaa ja Märjamaa kalmistul.

Hans Põldoja on koostanud raamatu, mis kõige rohkem kõnetab Mõraste küla ja piirkonna inimesi, kuid annab olulise panuse kogu siinse kandi kultuurilukku. Küla ajaloo koostamist loeb ta oma elu lõputööks. Raamat on olemas ka Märjamaa raamatukogus.

Akvarellid rahvariietega

Silvia Leitu akvarell Häädemeeste rahvariietes naine, Pärnumaa

     Silvia Leitu (1912 Tartu - 1969 Rootsi).

 Kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist 1931. aastal astus ta „Pallasesse“ ja õppis seal kuni 1939. aastani, 

lisaks omandas samas joonistusõpetaja kutse. Alates 1936. aastast töötas Leitu „Vanemuises“ väga eduka kostüümikunstnikuna. Juba sellel ajal hakkas ta tellimuse peale looma uhkeid tualette seltskonnadaamidele. 1941. aasta märtsis lahkus kunstnik koos abikaasaga Saksamaale. 1953. aastast alates elas pere Rootsis.

    Silvia Leitu tegutses kostüümikunstnikuna, sisekujundaja, moekunstniku ning raamatuillustraatorina. Esines oma unenäoliste akvarellkompositsioonidega paljudel näitustel ning erinevalt enamikust eesti pagulaskunstnikest lõi läbi ka rootslaste seas. Samas joonistas aga ka arvukalt rahvariietes naisi ja neide, vähem poisse ja mehi. Tema rahvariideid kujutavad tööd paistsid oma kõrge kunstilise tasemega teiste rahvusromantiliste maalide seast silma. Pagulaseestlaste peredes võis neid leida üle kogu maailma.

    Silvia Leitu rahvariides tüdrukutest on vähemalt kaks korda väljaantud ka postkaarte. Esimest korda ilmselt 1952. aastal. Esinduslikum, kahepoolne ning paksul faktuursel paberil seeria ilmus 1950ndate aastate teisel poolel ehk isegi 1960ndatel. Kokku olevat neid paarkümmend, ERMi kogus on neid kaheksa.

Akvarelle rahvariietes naistest 1946-1953

Imeline talvelaupäev uues maakodus