Juulikuu meeleolud

Kõikidest lugudest jääb jälg, eriti lõpetamata lugudest....

14. juuni

14. juuni 1941 oli aasta 24. nädala laupäev. 

Päev oli soe ja päikeseline. Just 14. juuni esimestel tundidel, enamasti veel enne päikesetõusu, klopiti üle Eesti tuhandete kodude ustele. Tegelikult oli operatsiooni plaanitud alustada koidikul – juuni keskel tõuseb päike kella nelja ja poole viie vahel – tegelikkuses oli paljudes kohtades selleks ajaks aktsioon läbi. 

Selle lühikese suveöö jooksul kisti oma kodudest 10 205 inimest ja küüditati ilma igasuguse kohtuotsuseta loomavagunites tuhandete kilomeetrite taha Siberi viletsusse. Ohvrite hulgas oli 132 alla aasta vanust ja ka vagunis sündinud last, 1378 kuni seitsmeaastast last, 15 üle 80aastast rauka, kellest vanim oli 87aastane. Enamik nii väikelastest kui vanuritest suri järgneval aastal, paljud juba pikal teekonnal loomavagunites.

Allikas: Eesti Inimõiguste Instituut

____________________________________________

Mina mälestan oma vanavanemaid, ema, tädi ja onu.

Küüditamine toimus minu onu 11. sünnipäeva päeval. Minu ema oli 4-aastane.

Maarjamäel mälestusohvrite memoriaali seinal on nende nimed. 

Lasin sinna lisada ka oma vanavanaema nime, kes suri Siberis ja tema surmakuupäev ja haud on teadmata.

Vanaisa hukati vangilaagris. Tema haud on teadmata.

______________________________________

Mustal seinal on mesilased.

Memoriaalis on koduaed, kus põimuvad unistused, mälestused ja koduigatsus. Koduaia sümbolitena on istutatud õunapuud, mille vahel looklevad jalgrajad ja seinal on kujutatud vaatamata kõigele ühte hoidvat mesilasperet (motiiv Juhan Liivi luuletusest "Ta lendab mesipuu poole", mida on viisistanud Miina Härma ja Peep Sarapik, esitletakse laulupidudel kui leina, vastupanu ja lootuse laulu). 22 000 mesilase figuuri sümboliseerivad hukkunud ohvreid (iga figuur on kunagi elanud mesilase mudel).

Allikas: memoriaal.ee

Foto autor Michael Nordeman

 

Killud

,,Kogu maailm on hingeklaasi puruga kaetud ja meie kõnnime paljajalu läbi üksteise katkiste ja sädelevate kildude'' J. Lawson

AI ütles selle lause kohta nii: 

See on ääretult poeetiline ja lummav kujund, mis tabab hästi inimsuhete haprust, haavatavust ja jagatud kogemusi. Kuigi maailm võib tunduda kui klaasipuruga kaetud, on nendel kildudel siiski oma väärtus – nad säravad ja peegeldavad valgust, sümboliseerides kogemusi, mis meid ühendavad.

"The whole world is covered with broken souls glass and we walk barefoot through each other's broken and sparkling shards." J. Lawson

Aprilli viimane nädalavahetus

 

Kevadpühal

Täna on pool aastat täis. Süda on raske. 

Selle küünla kinkis poeg oma muumimammale eelmisel suvel.

Aga kevad saabub ikkagi. Maakodu aias õitseb lumeroos.

Helleborus.

Maria Rant foto.

Üks pilv

Kahjuks ei oska me enam vanu märke lugeda.

Aga tahan loota, et see pilv mulle midagi teada andis.

This body of mine will disintegrate, but my actions will continue me. In my daily life I always practice to see my continuation all around me. We don’t need to wait until the total dissolution of this body to continue—we continue in every moment. 

Even when the cloud is not there, it continues as snow or rain. It is impossible for a cloud to die. It can become rain or ice, but it cannot become nothing. The cloud does not need to have a soul in order to continue. There’s no beginning and no end. I will never die. There will be a dissolution of this body, but that does not mean my death. 

I will continue, always.

- Thich Nhat Hanh

Reede, 13.märts 2026

Märtsikuu algus

Veebruari meeleolud vol.2

Veebruari meeleolud

Mul käis hiljuti üks õpilane külas ja ütles, et minu köögiakanst avaneb niisugune vaade, rahu, vaikus,

et kui tema elaks siin ja vaataks aknast välja, siis ta kirjutaks pidevalt luuletusi, ta oleks Koidula.

Ega me ise oskagi teadvustada, milline on meie ümbrus, ei oska seda väärtustada, mis meil olemas on.

Vahel ongi vaja kõrvaltvaataja pilku.