Surma lähedus paneb eestlasi endeid otsima
https://dea.digar.ee/article/eestieluweekly/2005/09/30/87
„Me elame kultuuris, kus inimese suhe surma on valdavalt anonüümne ja eitav. Väljumine anonüümsusest, isiklik suhestumine võib olla hirmutav ja raske, samas on see tee elu ja surma tasakaalu leidmisele. Lõpuks on küsimus lihtsalt selles, kas elada eitades seda, mis paratamatult kuulub meie olemise juurde, või elada sellega leppinult." (Argo Moor, „Dialoog surmaga — seosed uskumuste, suhtumiste ja moraali vahel", kirjastus Elmatar, 2003).
„Mind on alati huvitanud surmatemaatika filosoofilises plaanis. Või õigemini — mind on huvitanud arusaamine inimesest ja maailmast üldse, surmateema lihtsalt kuulub sinna juurde ja ilma selleta on see arusaamine kindlasti poolik," ütleb Argo Moor, kes 2003. a. kaitses doktoritööd teemal „Dialoog surmaga — seosed uskumuste, suhtumiste ja moraali vahel". Doktoritöö põhjal valmis ka sama nimega raamat.
„Surma tähendus ja emotsionaalne mõju, mis ta meile avaldab, sõltub kõige enam sellest, kas me tunneme ennast maailmas üksiku või isoleerituna. Või tunneme, et oleme selle maailmaga väga tihedalt seotud. Ennast üksikuna tundes on inimese keskseks vormiks, millena ta ennast tunnetab, tema keha. Kui mõtleme surmast keha seisukohalt, siis on see kahtlemata keha eksistentsi täielik lõpp. Aga kehakeskne enesetaju on ainult üks võimalikke viise. Kui me oleme näiteks seotud teiste inimestega, meil on suhted, siis me samastame ennast nende suhete objektidega. Inimene ise kaob ära, aga need samastusobjektid jäävad alles. Sellises mõttes surm enam ei ole eksistentsi lõpp," mõtestab Argo Moor surma.
Inimene, olgu ta nii haritud ja teadlik kui tahes, kipub vähemal või suuremal määral ikka endeid uskuma. „Uskumused puudutavad tegelikult kõiki eluvaldkondi. Tüüpiline on aga, et mida kriitilisem või ettemääramatum on olukord, seda rohkem inimene endeid otsib. Kui inimene tunneb ennast hästi ja turvaliselt, pole tal mingisuguseid endeid või tulevikunägemist vaja. Surm ja sellega seotud asjad on aga kahtlemata valdkond, mis inimese ellu suure määramatuse võivad tuua," ütleb Argo Moor.
Kõige suurem erinevus tänapäeva ja mineviku vahel on Argo Moori sõnul see, et praegu vaadatakse kõige rohkem unenäoendeid: „See ei ole mood, nagu võiks arvata. Seda on tehtud ka varasematel aegadel. Vanasti grupeerusid ended väga selgelt eri kategooriatesse. Kõigepealt ootamatud ended, mis juhtusid ilmsi. No näiteks koer hakkas seletamatult ulguma või järsku läks terve maja kärbseid täis või murdus suur puu taluõues maha. Äraseletatult tähendavad need ootamatud ended valmidust suhelda ümbritseva keskkonnaga.
Teine rühm endeid oli seotud haige inimesega. Et kui ta juba haige oli, taheti teada, kas jääb ellu või mitte. Näiteks haiget vaatama minnes võeti sool pihku ja vaadati, kas läheb märjaks või mitte. Ma olen isegi selliseid pärimusteateid lugenud, kus hõõruti haige inimese jalataldu pekiga ja hiljem anti see pekk koerale ja vaadati, kas sööb või mitte. Kui pekk kõlbas, oli haigel elulootust.
Kolmas rühm endeid oli seotud ajaga, kui juba surnu oli majas. Siis arvati, et inimeste side teispoolsusega on suurem ja sai vaadata, kas perre või külla tuleb uus surm varsti või võtab see kaua aega. Näiteks sõideti kalmistule ja vaadati, millal esimene inimene vastu tuleb. Kui kodule lähedal, oli ka surm lähedal. Ja vastupidi.
Neljas rühm olid unenäoended. Ja seal on tegu samade asjadega, mis ilmsi juhtuvate ootamatute ennetega. Kommentaariks: vanasti peeti und samaväärseks reaalsuseks nagu ärkvelteadvust. Nii et suure puu murdumine nii ilmsi kui unes tähendas üht ja sama ehk surma," räägib Moor.
Unenäoendeid, millesse usutakse, on Argo Moori sõnul hästi palju. Tema enda raamatus on neid terve nimekiri. Moor toob mõne näite: „Tüüpiline enne on, kui unes nähakse palju surnuid. Või kui surnud inimesed kaasa kutsuvad."
Eesti kontekstis üks kõige tugevamaid ja selgemaid surmaendeid on aga kindlasti unes suure puu murdumine või palgi kandmine. Pooled eestlastest usuvad ümbersündi ja teispoolsust.
Igapäevateadvuses tekitab surm meis hirmu ja ängistust. Argo Moor kinnitab aga, et kui unenäos nähakse surma sümboleid, siis väga sageli tunneb inimene selle juures selget ja puhast igatsust. Enamik inimesi on kuulnud, et see või see asi unenäos on surmaga seotud. Aga paljud meist neisse ennetesse tõepoolest usuvad? Argo Moor võtab arvud appi: „Paadunud materialiste, kes arvavad, et surm on eksistentsi täielik lõpp, on eestlaste hulgas umbes viiendik. Kolmandikul polegi mingit kindlat arvamust. Pooled eestlastest usuvad aga üheaegselt nii reinkarnatsiooni ehk ümbersündi kui ka teispoolsuse uskumusi." Viimases tõdemuses on mõtlemisainet palju.
Argo Moor — mees, keda huvitab surmatemaatika ja kes kogub põdrasarvi. Foto: I. Grün-Ots
.jpg)
