Mul käis hiljuti üks õpilane külas ja ütles, et minu köögiakanst avaneb niisugune vaade, rahu, vaikus,
et kui tema elaks siin ja vaataks aknast välja, siis ta kirjutaks pidevalt luuletusi, ta oleks Koidula.
Ega me ise oskagi teadvustada, milline on meie ümbrus, ei oska seda väärtustada, mis meil olemas on.
Vahel ongi vaja kõrvaltvaataja pilku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar