Madisepäeva paiku algab sügis

Vigala kandis

Vana-Vigala väga iseloomulikuks tunnuseks on pikad lehise-alleed, mis peaks olema Eesti pikimad.

Lehis Eestis looduslikult ei kasva, kuid õige esimene lehisepuistu rajati just Vigala Hirveparki.

Vigala mõisa omanik oli tundnud suurt huvi lehise kultiveerimise vastu, seetõttu leidub seda liiki rohkesti nii metsapargis, Vana-Vigala mõisapargis kui ka teeäärsetes alleedes.

Lehis kujunes Uexküllide poolt väga armastatud puuliigiks, peale Vigala pargi kohtab seda ka näiteks Jädivere metsapargis, Haimre mõisapargis, mis kõik kuulusid samuti Uexküllide perekonnale.

/Facebook mõisablogi/

Käisin eile Kivi-Vigalas surnuaial. Panin küünla vanavanaema hauale. 

Tema tütretütrel, minu tädil, oli eile 100. sünniaastapäev.

Minu jaoks on väga oluline oma juurte mäletamine.

14. juuni

14. juuni 1941 oli aasta 24. nädala laupäev. 

Päev oli soe ja päikeseline. Just 14. juuni esimestel tundidel, enamasti veel enne päikesetõusu, klopiti üle Eesti tuhandete kodude ustele. Tegelikult oli operatsiooni plaanitud alustada koidikul – juuni keskel tõuseb päike kella nelja ja poole viie vahel – tegelikkuses oli paljudes kohtades selleks ajaks aktsioon läbi. 

Selle lühikese suveöö jooksul kisti oma kodudest 10 205 inimest ja küüditati ilma igasuguse kohtuotsuseta loomavagunites tuhandete kilomeetrite taha Siberi viletsusse. Ohvrite hulgas oli 132 alla aasta vanust ja ka vagunis sündinud last, 1378 kuni seitsmeaastast last, 15 üle 80aastast rauka, kellest vanim oli 87aastane. Enamik nii väikelastest kui vanuritest suri järgneval aastal, paljud juba pikal teekonnal loomavagunites.

Allikas: Eesti Inimõiguste Instituut

____________________________________________

Mina mälestan oma vanavanemaid, ema, tädi ja onu.

Küüditamine toimus minu onu 11. sünnipäeva päeval. Minu ema oli 4-aastane.

Maarjamäel mälestusohvrite memoriaali seinal on nende nimed. 

Lasin sinna lisada ka oma vanavanaema nime, kes suri Siberis ja tema surmakuupäev ja haud on teadmata.

Vanaisa hukati vangilaagris. Tema haud on teadmata.

______________________________________

Mustal seinal on mesilased.

Memoriaalis on koduaed, kus põimuvad unistused, mälestused ja koduigatsus. Koduaia sümbolitena on istutatud õunapuud, mille vahel looklevad jalgrajad ja seinal on kujutatud vaatamata kõigele ühte hoidvat mesilasperet (motiiv Juhan Liivi luuletusest "Ta lendab mesipuu poole", mida on viisistanud Miina Härma ja Peep Sarapik, esitletakse laulupidudel kui leina, vastupanu ja lootuse laulu). 22 000 mesilase figuuri sümboliseerivad hukkunud ohvreid (iga figuur on kunagi elanud mesilase mudel).

Allikas: memoriaal.ee

Foto autor Michael Nordeman

 

Kivi-Vigala surnuaial - külaskäik juurte juurde II

Mari Saaliste s.Rumma 1877-1945 (elas 68 aastaseks).

Hiidvana elupuu koor

 Hauaplats jääb mitme hiidvana elupuu vahele

Kirbla kirik ja surnuaed - külaskäik juurte juurde I

Kirbla Püha Nikolause kirik on väikseim kivikirik Eestis (pikkus 28,9 m, laius 11 m). Hoone rajati Lihula kiriku abikirikuks Saare-Lääne piiskop J. Orgase eestkostel u.a 1500. Esimene kirjalik teade kiriku olemasolust pärineb aastast 1531. 

Legendi järgi ei suudetud kiriku asukohas kokku leppida, 

lõpuks taevas ise andnud märku ja ootamatu välgunool sähvatanud Kirbla mäel. Pikne oli purustanud sauna suuruse ohvrikivi, sinna kirik rajatigi.

Hiljemalt 18. sajandil ehitati Kirbla kirikule kivist torn, 

õieti praeguse torni alumine osa. 

1766. a. sai kirik praeguse laelühtri ja 1783. a. hilisbarokse altariseina.

1802. a. ehitati torn kõrgemaks ehk selliseks nagu me seda praegu näeme. 

Huvitav raudahi, mis tundub, on kaetud mingi materjaliga

Hoone teevad omapäraseks akende ebaühtlane suurus ja asetsemine. 

Üks aken asetseb põhjaseinas, lääneseinas on ümarkaarne aken ning 

lõunaseina akendest keskmine on võrreldes teistega palju kitsam ja kõrgem.

Altarimaal ..Jeesuse aukirgastamine” Clodt, 1770 (õli, lõuend) 

Suurt altarimaali raamivad antiigipärased sambad ja rokokoohõnguline pealmik. 

1840. a. kinkis Vanamõisa omanik Julie Clodt von Jürgensburg Kirbla kirikule altarimaali. 

Sellel on kujutatud Jeesuse kirgastamist, Mooses ja Eelija teine teiselpool Jeesust ja jüngrid all maas. Maali eeskujuks on Raffaeli maal „La Transfiguratione“. 

Kirbla maali kinkija kohta on teada, et tema abikaasa poolvend oli 

kunstnik Georg Gustav Johann Clodt von Jürgensburg (1776 – 1839).

Kirikul on kaks ust - ilma raidportaalita peauks asetseb torni all lääneseinas.

Teine sissepääs, kustkaud pääseb kooriruumi, on lõunaseinas.

Huvitavate sümbolitega külguksed

Ära vistaud raudristid

Vanad sammaldunud kiviristid

Kirbla surnuaeda on maetud minu esivanemad, 

Rumba külast Rumba ajaloolise kivisilla lähistelt pärit Rumbad (Rummad).

Rumba küla tekke kohta on ajalooallikates suhteliselt vähe infot. Keskajal oli Rumba kohal suure rannarootslaste osakaaluga sisemaal asuv küla, mis 17. sajandi lõpuks oli juba eestistunud. 19. sajandil oli külas külakõrts (1826. aastast, nüüdseks varemeis), Vanamõisa mõisale alluv Rumba poolmõis (iseseisvus 1880. aastal) ning Vana-Vigala mõisale kuuluv vesiveski (teateid aastast 1512, nüüdseks varemeis). Varem moodustas Rumba koos kagus asuva Märjamaa valla Kojastu külaga kaksikküla (Kojastu-Rumba või ka Kojastu-Rumma) 

Aastatel 1931–1968 läbis küla Rapla–Virtsu kitsarööpmeline raudtee, mille ääres asus Rumba raudteejaam. Raudtee eriprojekti järgi valminud betoonvõlvsild on arhitektuurimälestisena kaitse all ning on tänapäeval kasutuses maanteesillana. Allpool foto wikipedia

Praegu jääb Rumba küla Läänemaa ja Pärnumaa piirile