Huvipakkuv lugemine II: Surma lähedus paneb eestlasi endeid otsima

Surma lähedus paneb eestlasi endeid otsima

https://dea.digar.ee/article/eestieluweekly/2005/09/30/87

„Me elame kultuuris, kus inimese suhe surma on valdavalt anonüümne ja eitav. Väljumine anonüümsusest, isiklik suhestumine võib olla hirmutav ja raske, samas on see tee elu ja surma tasakaalu leidmisele. Lõpuks on küsimus lihtsalt selles, kas elada eitades seda, mis paratamatult kuulub meie olemise juurde, või elada sellega leppinult." (Argo Moor, „Dialoog surmaga — seosed uskumuste, suhtumiste ja moraali vahel", kirjastus Elmatar, 2003).

„Mind on alati huvitanud surmatemaatika filosoofilises plaanis. Või õigemini — mind on huvitanud arusaamine inimesest ja maailmast üldse, surmateema lihtsalt kuulub sinna juurde ja ilma selleta on see arusaamine kindlasti poolik," ütleb Argo Moor, kes 2003. a. kaitses doktoritööd teemal „Dialoog surmaga — seosed uskumuste, suhtumiste ja moraali vahel". Doktoritöö põhjal valmis ka sama nimega raamat.

„Surma tähendus ja emotsionaalne mõju, mis ta meile avaldab, sõltub kõige enam sellest, kas me tunneme ennast maailmas üksiku või isoleerituna. Või tunneme, et oleme selle maailmaga väga tihedalt seotud. Ennast üksikuna tundes on inimese keskseks vormiks, millena ta ennast tunnetab, tema keha. Kui mõtleme surmast keha seisukohalt, siis on see kahtlemata keha eksistentsi täielik lõpp. Aga kehakeskne enesetaju on ainult üks võimalikke viise. Kui me oleme näiteks seotud teiste inimestega, meil on suhted, siis me samastame ennast nende suhete objektidega. Inimene ise kaob ära, aga need samastusobjektid jäävad alles. Sellises mõttes surm enam ei ole eksistentsi lõpp," mõtestab Argo Moor surma.

Inimene, olgu ta nii haritud ja teadlik kui tahes, kipub vähemal või suuremal määral ikka endeid uskuma. „Uskumused puudutavad tegelikult kõiki eluvaldkondi. Tüüpiline on aga, et mida kriitilisem või ettemääramatum on olukord, seda rohkem inimene endeid otsib. Kui inimene tunneb ennast hästi ja turvaliselt, pole tal mingisuguseid endeid või tulevikunägemist vaja. Surm ja sellega seotud asjad on aga kahtlemata valdkond, mis inimese ellu suure määramatuse võivad tuua," ütleb Argo Moor. 

Kõige suurem erinevus tänapäeva ja mineviku vahel on Argo Moori sõnul see, et praegu vaadatakse kõige rohkem unenäoendeid: „See ei ole mood, nagu võiks arvata. Seda on tehtud ka varasematel aegadel. Vanasti grupeerusid ended väga selgelt eri kategooriatesse. Kõigepealt ootamatud ended, mis juhtusid ilmsi. No näiteks koer hakkas seletamatult ulguma või järsku läks terve maja kärbseid täis või murdus suur puu taluõues maha. Äraseletatult tähendavad need ootamatud ended valmidust suhelda ümbritseva keskkonnaga.

Teine rühm endeid oli seotud haige inimesega. Et kui ta juba haige oli, taheti teada, kas jääb ellu või mitte. Näiteks haiget vaatama minnes võeti sool pihku ja vaadati, kas läheb märjaks või mitte. Ma olen isegi selliseid pärimusteateid lugenud, kus hõõruti haige inimese jalataldu pekiga ja hiljem anti see pekk koerale ja vaadati, kas sööb või mitte. Kui pekk kõlbas, oli haigel elulootust.

Kolmas rühm endeid oli seotud ajaga, kui juba surnu oli majas. Siis arvati, et inimeste side teispoolsusega on suurem ja sai vaadata, kas perre või külla tuleb uus surm varsti või võtab see kaua aega. Näiteks sõideti kalmistule ja vaadati, millal esimene inimene vastu tuleb. Kui kodule lähedal, oli ka surm lähedal. Ja vastupidi.

Neljas rühm olid unenäoended. Ja seal on tegu samade asjadega, mis ilmsi juhtuvate ootamatute ennetega. Kommentaariks: vanasti peeti und samaväärseks reaalsuseks nagu ärkvelteadvust. Nii et suure puu murdumine nii ilmsi kui unes tähendas üht ja sama ehk surma," räägib Moor.

Unenäoendeid, millesse usutakse, on Argo Moori sõnul hästi palju. Tema enda raamatus on neid terve nimekiri. Moor toob mõne näite: „Tüüpiline enne on, kui unes nähakse palju surnuid. Või kui surnud inimesed kaasa kutsuvad."

Eesti kontekstis üks kõige tugevamaid ja selgemaid surmaendeid on aga kindlasti unes suure puu murdumine või palgi kandmine. Pooled eestlastest usuvad ümbersündi ja teispoolsust.

Igapäevateadvuses tekitab surm meis hirmu ja ängistust. Argo Moor kinnitab aga, et kui unenäos nähakse surma sümboleid, siis väga sageli tunneb inimene selle juures selget ja puhast igatsust. Enamik inimesi on kuulnud, et see või see asi unenäos on surmaga seotud. Aga paljud meist neisse ennetesse tõepoolest usuvad? Argo Moor võtab arvud appi: „Paadunud materialiste, kes arvavad, et surm on eksistentsi täielik lõpp, on eestlaste hulgas umbes viiendik. Kolmandikul polegi mingit kindlat arvamust. Pooled eestlastest usuvad aga üheaegselt nii reinkarnatsiooni ehk ümbersündi kui ka teispoolsuse uskumusi." Viimases tõdemuses on mõtlemisainet palju.

Argo Moor — mees, keda huvitab surmatemaatika ja kes kogub põdrasarvi. Foto: I. Grün-Ots

Huvipakkuv lugemine I: Dialoog surmaga

Tahaksin lugeda, aga raamat ilmus 2003.aastal ja on ammu läbi müüdud.

Argo Moor. ,,Dialoog surmaga'' - seosed uskumuste, suhtumiste ja moraali vahel. Juhendajad Asser Murutar ja Mare Kõiva, oponendid Marju Kõivupuu ja Toomas Liiv. Tartu: Elmatar 2003. 271 lk.

Argo Moori doktoriväitekiri Dialoog surmaga - seosed uskumuste, suhtumiste ja moraali vahel kujutab endast 271-leheküljelist tanatoloogiaalast monograafiat. Monograafia kujutab endast eestikeelses kultuuriruumis üsna unikaalset uurimust valdkonnas, mis hõlmab inimelu üht kõige olulisemat kihistust - surmaga seostuvat. Ära on tehtud suur töö, käsitlus on üles ehitatud loogiliselt ja järeldused usutavad ning olulised. Doktorandi kõige tugevamaks küljeks on võime iseseisvalt mõtelda ja mõtestada, ja see on doktoritöö kujutamise juures kahtlemata kõige tähtsam. Monograafia lähtekohad ja lõppjäreldused on igati aktsepteeritavad.

Autor ise on oma tööd iseloomustanud metafooriliselt:

Käesolev uurimus on lihtsalt üks pikk jalutuskäik, mõistmaks ühte inimelu vältimatut ja seega ka olulist tahku - inimese suhet surma (lk 7).

Rõhutatud on seejuures eelkõige surmatemaatika seoseid moraaliga, teisisõnu - uuritakse surmatemaatikat moraaliaspektist. Metodoloogilises plaanis on aluseks olnud positivistlikule lähenemisele vastanduv fenomenoloogiline suund. Uurimus on interdistsiplinaarne, puudutab etnoloogiat, eetikat, religioonipsühholoogiat, sotsioloogiatki, ja selle põhilisteks meetoditeks on: l) loogiline analüüs, 2) võrdlus teiste rahvaste analoogse ainesega ja 3) üldistus (vt lk 11). Millegipärast mainitakse lk 13 aga veel vastandamistki kui meetodit - ilmselt pole see siiski põhiline, kuigi kinnitatakse, et seda kasutatakse "suhteliselt palju". Võib muidugi vaielda selle üle, mis on meetod - käsiraamatud pakuvad sageli pikemaid või lühemaid sellekohaseid loetelusid. Seepärast jääb küsitavaks, mis teeb üldistusest meetodi, kuigi ma ei väida, et see meetodiks ei sobi.

Uurimuse akadeemilisus ei ole siiski kõiges laitmatu. Võtame näiteks lk 93, kus räägitakse surma personifikatsioonidest. Tuuakse näiteks saami uskumustes esinev motiiv, ent puudub igasugune informatsioon selle näite päritolu kohta. Sama lugu on selsamal leheküljel toodud näitega Karl Ernst von Baeri eluloost. Kust pärineb see näide? Piirdun siinkohal vaid paaril leheküljel leiduvate ebamäärasustega, mida võib nimetada ka häirivaks esseistlikkuseks. Näiteks:

Sageli muutuvad sellised noored omamoodi surmakartmatuks, tuntakse omamoodi tõmmet teispoolsusesse (psühholoogias põhjendatakse seda nn otsimisfaasiga) (lk 101).

Siingi oleks võinud olla mingi viide selle kohta, kes, kus ja millal sellest probleemist ja ka nn otsimisfaasist on kirjutanud. Samal leheküljel mainitakse Martin Shepardi raamatut Psühhoteraapia tee-seda-ise meetodil. Ent millal see raamat ilmus? Ja nii edasi. Või siis väide:

Tänapäeva loomapsühholoogia katsed on näidanud, et erinevused looma ja inimese vahel polegi ehk nii suured. [---] Näiteid, mis seda oletada lubaksid, on dokumenteeritud üsna arvukalt (lk 83).

Usutavasti see nii ka on. Ent doktoritöös puuduvad viited loomapsühholoogiaalastele töödele, on vaid ebamääraselt (ilma aastaarvude ja muude andmeteta) mainitud kaht dokumentaalfilmi. Või võtame näite:

Viimastel aastatel on semiootilisest määramatusest hakatud rääkima kui uue tähenduse tekke olulisest eeltingimusest (lk 130).

Siingi tekivad küsimused: kes, kus ja täpselt millal on hakanud rääkima semiootilisest määramatusest kui uue tähenduse tekke olulisest eeltingimusest? Tegemist on lihtsalt akadeemilise lohakusega, mida oleks saanud vältida. Niisuguseid seiku on kaitstavas doktoritöös paraku aga häirivalt palju. Eelnimetatud akadeemiline lohakus kahandab kahtlemata ja kahjuks uurimuse väärtust.

Doktoritöös on kasutatud paljude autorite kirjutisi, ja see on ootuspärane. Häirib teatav pealiskaudsus, mis väljendub eelkõige mingis kummalises eestikeelsuse eelistamises. Doktorant on kasutanud ohtralt võõrkeelseid tekste, ent siiski mitte piisavalt. Võtame näiteks Emmanuel Levinasi, kes on olnud doktorandile n-ö hingelähedane autor. Ent kasutatud on ainult ühte E. Levinasi teksti - seda, mis on tõlgitud eesti keelde ("Eetika ja Lõpmatus: Dialoogid Philippe Nemoga", vt Akadeemia 3, 1996, lk 495-543). Emmanuel Levinasi prantsuskeelsed tekstid ja nende tõlked vene, inglise jt keeltesse on Eestiski üsna kergesti kättesaadavad. Doktoritöös oleks pidanud toetuma E. Levinasi loomingule tervikuna, sest seal on mõndagi seoses inimese ja surma vahelise n-ö dialoogiga.

Ohtralt on doktorant kasutanud Mircea Eliade tekste, sh ka võõrkeelseid. See on hea, kuigi veidi vanamoodne. Keerukam on lugu mõne põhilise mõiste määratlemisega. Doktorant väidab:

Religioosse elamuse täpseim psühholoogiline vaste oleks tingimatu armastus. Tegemist on väga haruldase inimkogemusega, mistõttu selle käsitlused psühholoogilises kirjanduses sageli puuduvad või on teisejärgulised (lk 37).

Väidan vastu, et religioosne kogemus ei ole sugugi haruldane ja seda on ka piisavalt kirjeldatud. Võib vist kõnelda isegi religiooni- või usundipsühholoogiast jne. Ei ole vaja sukelduda võõrkeelsesse kirjandusse. Piisanuks ühest eesti autorist Eduard Tennmannistki (1878-1936). Nimetagem tema raamatuid Ekstaas ja müstika (1936) või Üldine usundipsühholoogia (1936).

Argo Moor väidab (lk 39), et et lunastus on tippelamus. Tekib küsimus, kas lunastus on tõepoolest ainult elamus. Ent doktoritöös ei pakuta teisi võimalusi, kuigi need on olemas, kas või eksistentsiaalfilosoofia plaanis - mida ju doktoritöös ka tutvustatakse.

Küsitav on ka väide, et kristluses on ideaaliks jõudmine paradiisi (lk 39). Kas tõesti - nii tokarevlikult, nii ateistlikult, nii primitiivselt? Mis ikkagi on kristluses ideaaliks? Ja siis järgneb ühe põhilisema mõistena tingimatu armastus, mis sisaldub kontekstis religioosse elamuse täpseim psühholoogiline vaste oleks tingimatu armastus (lk 37). Mis oleks siis tingitud armastus?

Ent need olid vaid tööd lugedes tekkivad küsitavused. Argo Moori monograafia pole mitte üksnes huvitav lugemine, vaid vastab ka doktoritöö nõuetele.

Kokkuvõtte autor on Toomas Liiv

https://www.folklore.ee/tagused/nr23/argo.htm

Mõraste mõis

Klassitsistlik  Mõraste mõisahoone Läänemaal, mida pärast
1905.a. mahapõletamist ei taastatud ja varemed lammutati 

(Eesti Rahva Muuseumi fotokogu, 

Georg von Krusensterni mõisafotode alamkogu, 

ERM Fk 887:450)

Allikas: Valdo Prausti loeng kaunimatest Eesti hävinud mõisatest.

Mõraste mõis (Fersenau), härrastemaja aia poolt kevadise kõrgvee ajal. Märjamaa khk

ERM Fk 1188:10

Mõraste mõis pärast 1905.a ülestõusu käigus toimunud mõisate põletamist.

Autor: Königsfest, Nikolai

Eesti Ajaloomuuseum SA

Eestimaa Kirjanduse Ühingu muuseumi (Provintsiaalmuuseumi) kogu.

AM _ 13814:30 F 14433

Botaaniline trükk

Üks armas õpilane soovis mind tänada ja mõtles minu peale Londonis käies. 

Ta ostis mulle antiigipoest prantsuse botaaniku

Désiré Georges Jean Marie Bois'i (1856–1946)

töö ,,Priimula'' (Primrose), mis on joonistatud aastal 1896.

Puhast ruumi

 

On uskumatu, et iga inimese atmosfääris valitsebki tasakaal, see, mida ma pole seni just väga uskunud. Et kui puhastad seisvatest asjadest oma ümbrust, siis voolab sinna asemele puhas energia ja võib tulla midagi sellist, mida oodata ei osanudki.

Olen viimastel aastatel teinud kodus ,,suurpuhastust'' ning viinud second handi, misjonipoodidesse, varjupaika, taas/uuskasutuskeskusesse ja spunki (asjade tasuta äraandmise võimalus) kolme põlve ja nelja majapidamise asju, mis terve elu on kogutud ja kogunenud - vanaema ja tädi, mehe ema, enda ema ja enda pere asju. Ikka on neid tohututes hunnikutes ja elamisruumi napib. Ära olen jaganud nõusid, mööblit, kardinaid, kangaid ja palju muud.Viimasel ajal olen likvideerinud paberirulle, tapeete, plakateid, pakkepabereid ja maakaarte.

Where there is clutter,

there’s no room for calm and content.

Be ruthless.

Clear out the chaos

and make space for the things in life that really matter.

Ja veel samal teemal:

Is what you’re holding onto worth the space it’s taking up?

Dr. Nicole Addison

Kas see, millest kinni hoiad, on seda ruumi väärt, mille see võtab?

Võrratu mõisakeraamika

Mõisakeraamikat valmistatakse juba aastast 1991.

 Iga toode on algusest lõpuni käsitsi valmistatud Atla mõisas. 

Eriti kaunis on Eesti loodusest inspireeritud käsitsi maalitud valgest savist tooted. 

Lisan mõned fotod nende loomingust.

Minule kinkis üks armas õpilane, kes näib minu hinge põhjani tundvat, murakatega tassi.

Tass on mõnusalt suur piimaga hommikukohvi joomiseks.

Maakodu vannitoas on meil punaste sõstardega kraanikauss.

Kõik fotod peale mu oma tassi on võetud nende kodulehelt: http://www.keraamika.ee/

Havisaba õitseb

 

Mul polnud kas meeles või ma tõesti pole kunagi näinud, et havisaba õitseb.

Siin aga tõestuseks fotod õitsvast havisabast.

Huvitav leid naabrusest

Vaimõisa magasiait

 

Vanad kalendrid

            Kalendrid aitasid meie esivanematel arvestada aega, targalt seada oma igapäevatöid ja hiljem olla kursis maailmas toimuvaga ning saada ka ilukirjanduslikku meelelahutust.

Algselt kasutusel olnud puukalendrid ehk Juliuse kalendrile vastavad ruunikalendrid on igavesed,

s.t neid võib kasutada igal aastal. Kalendri tavapärasemad kujud olid pikem sau, kus on esitatud pool aastat või terve aasta või siis üksikute ajaperioodidega sirvilaudadest koosnev komplekt. Lauakeste arv on olnud 6, 7 või 13.  Näitusel on väljas valik põnevaid sirvilaudu, millest vanemad on dateeritud aastatesse 1796 (Pühalepa) ja 1841 (Noarootsi). On kepikujuline kalender ja pea inimese mõõtu ajaarvestaja, on jakuutide kardit ja puukalender Komimaalt.

Trükitud kalendrit hakati Eestis välja andma 18. sajandi algul ja juba siis ei olnud see mitte ainult ajaarvamise vahend, vaid ka rahvavalgustaja. Meie ajakirjanduskorüfee Juhan Peegel on öelnud, et kalendritest sai maamees trükitud informatsiooni kätte ammu enne omakeelsete ajalehtede ja ajakirjade ilmuma hakkamist. Kõigepealt rahuldasid need eeskätt lugejate põhihulga –talurahva infovajaduse – oli kalendaarium tähtpäevade ja pühadega, laadapäevade loetelu, kaugused postijaamast teise, kaalud ja mõõdud, siia sai üles tähendada andmeid ilma ja põllutööde kohta, teha märkmeid perekondlikest sündmustest. Hiljem lisandunud ilukirjanduslikest kalendrisabadest sai lugeda kõigest alates arsti nõuandeist ja maaviljelusest kuni ajaloosündmuste kirjeldusteni, siin avaldati laule ja jutte. Mõned päevapoliitilised kirjutised tunduvad ka tänapäeva lugejale väga kaasaegsed. 

Kalendrite tiraažid olid suured, aga tegelik lugejaskond veel kordi suurem, sest populaarsed trükised levisid käest kätte ning vajadusel loeti neid ka teistele ette. Kalendrite laia levikut kasutasid rahvaga suhtlemisel ära  tuntud kirja- ja keelemehed. Näitusel on väljas Faehlmanni 1846. aastal ilmunud veste „Kalendritegija kimbus“, kus autor kurdab, et lugejate ootused kalendrilisades leiduva osas on ikka väga erinevad.

Kalender oli terve aasta nagu pereliige ja näitusel olevad värvikad trükised kannavad ka ohtra kasutuse jälgi – nad on nagu soe killuke ajalugu.

Juba 20. sajandi algusesse jääb  aga viide legendaarsele fotograafile ja filmitegijale Johannes Pääsukesele (1892–1917). Ligi 1300 Eestimaa igapäevaelu jäädvustavat fotot ja enam kui 700 klaasnegatiivi on hoiul ERMi kogudes ja 92 neist on eksponeeritud ka püsinäitusel „Kohtumised“. Johannes Pääsuke mobiliseeriti 1915. aastal esimesse maailmasõtta, kus ta 1917. aastal (vkj) rongiõnnetuses hukkus. Näitusel on tema rohkete omakäeliste märkustega kalender-päevaraamat aastast 1916.

Sajandi alguses ilmunud kalendrite seas on tähtsal kohal väljaanne, mis kaasaegsete  sõnul oli piibli kõrval kindlasti igas kodus olemas. Tartu kesklinnas oli suur kaubahoov ja seal omakorda Mart Jänese riideäri.  Vanaks Jäneseks kutsutud edukas kaupmees  jõudis maarahva südamesse  omanimeliste  tasuta jagatavate kalendritega, mis olid pilkupüüdva kujundusega, sisaldasid maarahvale tarvilikku teavet, meelelahutuslikke jutte ning luuletusi.  1930. aastate keskel kasvas  kalendri tiraaž 125 000ni. 

Minu isiklik kõige vanem kalender on pärit Mulgimaal olnud maakodu pööningult ja välja antud minu vanaisa sünniaastal 1896.

Samuti on mul nõukogudeaegseid raamat-kalendreid terve kastitäis. Neid oli ja on alati huvitav sirvida ja lugeda, eriti, kui lehtedel on kellegi poolt tehtud märkmeid.

                                               Osa teksti pärineb ERMi näituse tutvustusest:

https://www.erm.ee/et/aeg-puidul-paberil-kalendrinaitus

Valgus ja vikerkaar

 Valguse ja varjude mäng toapõrandal ja oma väike kodune vikerkaar

Kultuur ja subkultuur - punk

Olen uhke oma poja esitluse üle ja kuulsin siit mõndagi huvitavat.
Vaat, mida tähendab kaugõppimine tänapäeva ülikoolis

Ristna nina ja Keibu

Jürikuu viimasel laupäeval suundusime jälle otsima kohti, 

kus oleks ilus loodus, aga vähe rahvast. 

Sellise koha leidsimegi. 

Neeme tipul asus ainult kaks uut eluaset,

loodus oli aga eriline ja puutumatu. 

Rannas oli kõva tuul, lahel tervitasid meid luiged. 

Nendest 7 ujusid meiega kaasa, 

tulid lausa paari meetri kaugusele ja Kaaru sattus neist vaimustusse. 

Alguses ei vaadanud Kaaru mere poolegi, ta väldib alati vett. 

Ta on malamuut, lumekoer.

Kui Kaaru muidu vaevalt oma käpad märjaks teeb, 

siis nüüd oli luikede tõttu korraga turjani jääkülmas merevees. 

Pole aimugi, mida ta oleks luikedega ette võtnud, 

kui rihm poleks teda tagasi hoidnud.

Juss mõnuleb alati merevees, olgu nii külm kui tahes, 

kohe kõhuli sisse ja siis lakub merevett.

Ristinina (ka Ristna nina) on neem või maanina Harjumaal, 

Lääne-Harju vallas, Keibu külas. 

Neem asub Loode - Eestis ja jääb Paldiskist allapoole 

ning Nõvast ja Haapsalust ülespoole.



Risti kihelkonna ajalooalbum on kirjutatud nii: 
Keibu küla on põline rannaküla, 
mida kirjalikult on esmakordselt mainitud 1284. aastal.

1275–1285 .aastail mainitud Kaypenkoya, Kapenkayo 

1402 kirjas kui Kaypennkayue, Kaybenkayue (küla)

1402 oli küla juba Harjumaa piires – Läänemaa piir oli nihkunud läände.

Külanimi on olnud kaheosaline, järelosis kaev : kaevu (kaju). 

Algusosa lähtub isikunimest, Keibe, Keiben, Caibo, Kaybe, Kaiben, 

1519 Lauri Keypepoyck. 

XIII saj lõpul oli mainitud Läänemaa ja Harjumaa piiril olevana.

Keibu laht on nime saanud Keibu külalt.

Keibu randa nimetatakse laulva liivaga rannaks. 

Neemetipust ida poole jäi huvitavate pooliku muna kujuliste kividega rand, 

kus oli ka liiva. 

Adru oli nii kuiv, et krõmpsus jala all mõnusalt.

Kasvas mingi huvitav taim (vasakul taime alge), millest praegu oli näha mugul (paremal).

Merikapsas 

Kõige huvitavam selles rannas oli otsekui suur paekivilaam mere piiril.

Merre võis otsekui paekivitrepilt astuda, kui mõnus see suvel võib olla.

Neemetipust lääne poole jäi paekiviklibune rand.

Sellises rannas tärkab igas inimeses tilluke geoloog, sest kivid tunduvad erilised.

Koju vaasi sai valgeid ja kollaseid ülaseid ning nurmenukke.

Loode-Eesti looduse kohta leiab üksikasjalikumat kirjeldust siit:
http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9805/nova.html