Puhast ruumi

 

On uskumatu, et iga inimese atmosfääris valitsebki tasakaal, see, mida ma pole seni just väga uskunud. Et kui puhastad seisvatest asjadest oma ümbrust, siis voolab sinna asemele puhas energia ja võib tulla midagi sellist, mida oodata ei osanudki.

Olen viimastel aastatel teinud kodus ,,suurpuhastust'' ning viinud second handi, misjonipoodidesse, varjupaika, taas/uuskasutuskeskusesse ja spunki (asjade tasuta äraandmise võimalus) kolme põlve ja nelja majapidamise asju, mis terve elu on kogutud ja kogunenud - vanaema ja tädi, mehe ema, enda ema ja enda pere asju. Ikka on neid tohututes hunnikutes ja elamisruumi napib. Ära olen jaganud nõusid, mööblit, kardinaid, kangaid ja palju muud.Viimasel ajal olen likvideerinud paberirulle, tapeete, plakateid, pakkepabereid ja maakaarte.

Where there is clutter,

there’s no room for calm and content.

Be ruthless.

Clear out the chaos

and make space for the things in life that really matter.

Ja veel samal teemal:

Is what you’re holding onto worth the space it’s taking up?

Dr. Nicole Addison

Kas see, millest kinni hoiad, on seda ruumi väärt, mille see võtab?

Võrratu mõisakeraamika

Mõisakeraamikat valmistatakse juba aastast 1991.

 Iga toode on algusest lõpuni käsitsi valmistatud Atla mõisas. 

Eriti kaunis on Eesti loodusest inspireeritud käsitsi maalitud valgest savist tooted. 

Lisan mõned fotod nende loomingust.

Minule kinkis üks armas õpilane, kes näib minu hinge põhjani tundvat, murakatega tassi.

Tass on mõnusalt suur piimaga hommikukohvi joomiseks.

Maakodu vannitoas on meil punaste sõstardega kraanikauss.

Kõik fotod peale mu oma tassi on võetud nende kodulehelt: http://www.keraamika.ee/

Havisaba õitseb

 

Mul polnud kas meeles või ma tõesti pole kunagi näinud, et havisaba õitseb.

Siin aga tõestuseks fotod õitsvast havisabast.

Huvitav leid naabrusest

Vaimõisa magasiait

 

Vanad kalendrid

            Kalendrid aitasid meie esivanematel arvestada aega, targalt seada oma igapäevatöid ja hiljem olla kursis maailmas toimuvaga ning saada ka ilukirjanduslikku meelelahutust.

Algselt kasutusel olnud puukalendrid ehk Juliuse kalendrile vastavad ruunikalendrid on igavesed,

s.t neid võib kasutada igal aastal. Kalendri tavapärasemad kujud olid pikem sau, kus on esitatud pool aastat või terve aasta või siis üksikute ajaperioodidega sirvilaudadest koosnev komplekt. Lauakeste arv on olnud 6, 7 või 13.  Näitusel on väljas valik põnevaid sirvilaudu, millest vanemad on dateeritud aastatesse 1796 (Pühalepa) ja 1841 (Noarootsi). On kepikujuline kalender ja pea inimese mõõtu ajaarvestaja, on jakuutide kardit ja puukalender Komimaalt.

Trükitud kalendrit hakati Eestis välja andma 18. sajandi algul ja juba siis ei olnud see mitte ainult ajaarvamise vahend, vaid ka rahvavalgustaja. Meie ajakirjanduskorüfee Juhan Peegel on öelnud, et kalendritest sai maamees trükitud informatsiooni kätte ammu enne omakeelsete ajalehtede ja ajakirjade ilmuma hakkamist. Kõigepealt rahuldasid need eeskätt lugejate põhihulga –talurahva infovajaduse – oli kalendaarium tähtpäevade ja pühadega, laadapäevade loetelu, kaugused postijaamast teise, kaalud ja mõõdud, siia sai üles tähendada andmeid ilma ja põllutööde kohta, teha märkmeid perekondlikest sündmustest. Hiljem lisandunud ilukirjanduslikest kalendrisabadest sai lugeda kõigest alates arsti nõuandeist ja maaviljelusest kuni ajaloosündmuste kirjeldusteni, siin avaldati laule ja jutte. Mõned päevapoliitilised kirjutised tunduvad ka tänapäeva lugejale väga kaasaegsed. 

Kalendrite tiraažid olid suured, aga tegelik lugejaskond veel kordi suurem, sest populaarsed trükised levisid käest kätte ning vajadusel loeti neid ka teistele ette. Kalendrite laia levikut kasutasid rahvaga suhtlemisel ära  tuntud kirja- ja keelemehed. Näitusel on väljas Faehlmanni 1846. aastal ilmunud veste „Kalendritegija kimbus“, kus autor kurdab, et lugejate ootused kalendrilisades leiduva osas on ikka väga erinevad.

Kalender oli terve aasta nagu pereliige ja näitusel olevad värvikad trükised kannavad ka ohtra kasutuse jälgi – nad on nagu soe killuke ajalugu.

Juba 20. sajandi algusesse jääb  aga viide legendaarsele fotograafile ja filmitegijale Johannes Pääsukesele (1892–1917). Ligi 1300 Eestimaa igapäevaelu jäädvustavat fotot ja enam kui 700 klaasnegatiivi on hoiul ERMi kogudes ja 92 neist on eksponeeritud ka püsinäitusel „Kohtumised“. Johannes Pääsuke mobiliseeriti 1915. aastal esimesse maailmasõtta, kus ta 1917. aastal (vkj) rongiõnnetuses hukkus. Näitusel on tema rohkete omakäeliste märkustega kalender-päevaraamat aastast 1916.

Sajandi alguses ilmunud kalendrite seas on tähtsal kohal väljaanne, mis kaasaegsete  sõnul oli piibli kõrval kindlasti igas kodus olemas. Tartu kesklinnas oli suur kaubahoov ja seal omakorda Mart Jänese riideäri.  Vanaks Jäneseks kutsutud edukas kaupmees  jõudis maarahva südamesse  omanimeliste  tasuta jagatavate kalendritega, mis olid pilkupüüdva kujundusega, sisaldasid maarahvale tarvilikku teavet, meelelahutuslikke jutte ning luuletusi.  1930. aastate keskel kasvas  kalendri tiraaž 125 000ni. 

Minu isiklik kõige vanem kalender on pärit Mulgimaal olnud maakodu pööningult ja välja antud minu vanaisa sünniaastal 1896.

Samuti on mul nõukogudeaegseid raamat-kalendreid terve kastitäis. Neid oli ja on alati huvitav sirvida ja lugeda, eriti, kui lehtedel on kellegi poolt tehtud märkmeid.

                                               Osa teksti pärineb ERMi näituse tutvustusest:

https://www.erm.ee/et/aeg-puidul-paberil-kalendrinaitus

Valgus ja vikerkaar

 Valguse ja varjude mäng toapõrandal ja oma väike kodune vikerkaar

Kultuur ja subkultuur - punk

Olen uhke oma poja esitluse üle ja kuulsin siit mõndagi huvitavat.
Vaat, mida tähendab kaugõppimine tänapäeva ülikoolis

Ristna nina ja Keibu

Jürikuu viimasel laupäeval suundusime jälle otsima kohti, 

kus oleks ilus loodus, aga vähe rahvast. 

Sellise koha leidsimegi. 

Neeme tipul asus ainult kaks uut eluaset,

loodus oli aga eriline ja puutumatu. 

Rannas oli kõva tuul, lahel tervitasid meid luiged. 

Nendest 7 ujusid meiega kaasa, 

tulid lausa paari meetri kaugusele ja Kaaru sattus neist vaimustusse. 

Alguses ei vaadanud Kaaru mere poolegi, ta väldib alati vett. 

Ta on malamuut, lumekoer.

Kui Kaaru muidu vaevalt oma käpad märjaks teeb, 

siis nüüd oli luikede tõttu korraga turjani jääkülmas merevees. 

Pole aimugi, mida ta oleks luikedega ette võtnud, 

kui rihm poleks teda tagasi hoidnud.

Juss mõnuleb alati merevees, olgu nii külm kui tahes, 

kohe kõhuli sisse ja siis lakub merevett.

Ristinina (ka Ristna nina) on neem või maanina Harjumaal, 

Lääne-Harju vallas, Keibu külas. 

Neem asub Loode - Eestis ja jääb Paldiskist allapoole 

ning Nõvast ja Haapsalust ülespoole.



Risti kihelkonna ajalooalbum on kirjutatud nii: 
Keibu küla on põline rannaküla, 
mida kirjalikult on esmakordselt mainitud 1284. aastal.

1275–1285 .aastail mainitud Kaypenkoya, Kapenkayo 

1402 kirjas kui Kaypennkayue, Kaybenkayue (küla)

1402 oli küla juba Harjumaa piires – Läänemaa piir oli nihkunud läände.

Külanimi on olnud kaheosaline, järelosis kaev : kaevu (kaju). 

Algusosa lähtub isikunimest, Keibe, Keiben, Caibo, Kaybe, Kaiben, 

1519 Lauri Keypepoyck. 

XIII saj lõpul oli mainitud Läänemaa ja Harjumaa piiril olevana.

Keibu laht on nime saanud Keibu külalt.

Keibu randa nimetatakse laulva liivaga rannaks. 

Neemetipust ida poole jäi huvitavate pooliku muna kujuliste kividega rand, 

kus oli ka liiva. 

Adru oli nii kuiv, et krõmpsus jala all mõnusalt.

Kasvas mingi huvitav taim (vasakul taime alge), millest praegu oli näha mugul (paremal).

Merikapsas 

Kõige huvitavam selles rannas oli otsekui suur paekivilaam mere piiril.

Merre võis otsekui paekivitrepilt astuda, kui mõnus see suvel võib olla.

Neemetipust lääne poole jäi paekiviklibune rand.

Sellises rannas tärkab igas inimeses tilluke geoloog, sest kivid tunduvad erilised.

Koju vaasi sai valgeid ja kollaseid ülaseid ning nurmenukke.

Loode-Eesti looduse kohta leiab üksikasjalikumat kirjeldust siit:
http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9805/nova.html