Selle talve esimest arglikku lund sadas täna, 22.novembril, kella 15.00 paiku
esmaspäev, 22. november 2021
teisipäev, 9. november 2021
Novembri esimene laupäev
Päevased pilved
Ja õhtused pilved
See, et suureõielised sügisastrid õitsevad, on ootuspärane
Aga et novembris roosid õitsevad, on üllatav
kolmapäev, 3. november 2021
Vaevaline novembri esimene nädal
Oktoobri värvikirevus ja toonide pillerpall on läbi...
Ees on novembri hallid varjundid ja pimedus kuni maa on lumekirmeta.
Hall on mu lemmikvärv.
Tal on tuhandeid salapäraseid ja lõpuni tunnetamata toone ja varjundeid,
ent koos pimeduse, kõleduse, pori ja tuulega pole ta enam mu lemmik.
November on kuu, mida ma aastas kõige vähem naudin,
võiks öelda, et lausa kardan.
See on mitmel puhul mu elus väga traagiline leinakuu olnud.
Kui see suurema kaoseta läbi saab, hingan kergendatult.
Kaamose ajaks kulub ära üks igapäevane mantra:
Ja natuke maagiat:
Aga paratamatud kaaslased on endassetõmbumine
ja depressiivsed mõttekäigud, mida on raske eemale peletada:
Armastus on eksisteerimise alus ja vorm:
teisipäev, 2. november 2021
Hingedepäev
Täna on 2.november 2021. aastal, hingedepäev.
Nii palju minu kalleid on tänaseks juba siitilmast läinud.
Kõige lähedasem - ema - on selle aasta jooksul hingedemaailma lahkunud.
Eile sai juba väikses pereringis surnuaial ära käidud
ning perekonna hauaplatsil 5 küünalt süüdatud -
kolmele eelnevale põlvele.
Praegusel videvikutunnil ahi köögis köeb
ja puude praksumine tules toob meelde lapsepõlve ning selle,
kes seda ahju aastate jooksul kütnud on ning kes selle ahju soojust tundnud on.
Peagi läheb pimedamaks ja süütame küünlad
lahkunud hingedele ka koduakendel,
et nendega kas või iseeneses hingepidet saada.
,,Uku Masing on väitnud, et meie esivanemad on olnud oma lahkunutega, surnutega enam ametis ja
hädas, kui teised rahvad meie ümber.
Hingedeajal, umbes mihklipäevast mardipäevani või ehk jõuluajani välja püüdsid elavad tavalisest
enam suhelda nendega, kelle teekond siin maapeal oli otsa lõppenud.
Ja Uku Masing ütleb, et tänu sellele meie eelkäijad muiste ei olnud nii hädas ja üksi, kui paljud on
täna, sest kui inimesel siis elavate hulgas mõnd sõpra ei olnud, siis surnute hulgas ikka oli.
Oli, kellele kõnelda oma muredest, kellelt paluda abi, kellele kõnelda sellest, kuidas on läinud,
uskudes, et nemad kuulavad tähelepanelikult, et nendel on aega. ''
Eks me kõik oleme sinna teel, eks me kõik oleme kunagi seal, varjuderiigis.
On hea, et me seda aega ette ei tea, mil minna tuleb.
Luuletaja Bernard Kangro on kirjutanud:
Hüüad kadund koduhingi
vastu õhtut väraval.
Pilk jääb kinni taevasirbil,
õhukesel, säraval.
Hõikad veel kord. Üle välja
põrkab hääle kimedus.
Siis su suule surub kämbla
sügisõhtu pimedus.
Marju Kõivupuu räägib hingedepäevast nii:
Tellimine:
Postitused (Atom)