Täna on 2.november 2021. aastal, hingedepäev.
Nii palju minu kalleid on tänaseks juba siitilmast läinud.
Kõige lähedasem - ema - on selle aasta jooksul hingedemaailma lahkunud.
Eile sai juba väikses pereringis surnuaial ära käidud
ning perekonna hauaplatsil 5 küünalt süüdatud -
kolmele eelnevale põlvele.
Praegusel videvikutunnil ahi köögis köeb
ja puude praksumine tules toob meelde lapsepõlve ning selle,
kes seda ahju aastate jooksul kütnud on ning kes selle ahju soojust tundnud on.
Peagi läheb pimedamaks ja süütame küünlad
lahkunud hingedele ka koduakendel,
et nendega kas või iseeneses hingepidet saada.
,,Uku Masing on väitnud, et meie esivanemad on olnud oma lahkunutega, surnutega enam ametis ja
hädas, kui teised rahvad meie ümber.
Hingedeajal, umbes mihklipäevast mardipäevani või ehk jõuluajani välja püüdsid elavad tavalisest
enam suhelda nendega, kelle teekond siin maapeal oli otsa lõppenud.
Ja Uku Masing ütleb, et tänu sellele meie eelkäijad muiste ei olnud nii hädas ja üksi, kui paljud on
täna, sest kui inimesel siis elavate hulgas mõnd sõpra ei olnud, siis surnute hulgas ikka oli.
Oli, kellele kõnelda oma muredest, kellelt paluda abi, kellele kõnelda sellest, kuidas on läinud,
uskudes, et nemad kuulavad tähelepanelikult, et nendel on aega. ''
Luuletaja Bernard Kangro on kirjutanud:
Hüüad kadund koduhingi
vastu õhtut väraval.
Pilk jääb kinni taevasirbil,
õhukesel, säraval.
Hõikad veel kord. Üle välja
põrkab hääle kimedus.
Siis su suule surub kämbla
sügisõhtu pimedus.
Marju Kõivupuu räägib hingedepäevast nii:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar