Sel künkal algas imeline aas...: Luule

Kuvatud on postitused sildiga Luule. Kuva kõik postitused

pühapäev, 9. veebruar 2025

Lumevaesel talvel

Mis on inimene... toetudes Doris Kareva ja Lauri Räpi luulele

pühapäev, 13. november 2022

Veealune kuu

Veealune kuu

Mul on praegu

Just selline õõvas tunne

Sest täna paistab taevas

Veealune kuu

No õigupoolest

Ta ei paistagi ju taevas

Ta paistab

Sügavas mustas jões

Ja viimane käepuudutus

Mu maakodu aias

Sel sügisel

Sügisastrite vahel

Oli läbipaistvaks pehkinud

Soomustega

Ussinahk

Kirjutatud 19. oktoobril 2022

reede, 18. september 2020

Imeline aas

Imeline aas

Jaan Kross

Sel künkal algas imeline aas,

veel vastu taevasina sünk ja paljas,

kuid hiirekõrvus rohi oli maas

nii imevärske ja nii imehaljas.

Sel künkal algas imeline aas …

Me tundsime, kuis puude süda lõi

ja kuulsime, kuis mullast võrsus rohi.

Puud hüüdsid hääletult: ei või! ei või!

ja haljas rohi sosistas: ei tohi …

Me tundsime, kuis puude süda lõi.

Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost,

et sellest laanest tagasi ei tulda?

Me läksime ja oksad läksid koost

ja niiskes õhus lõhnas sooja mulda.

Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost?

Ehk küll me ümber kivist linn on taas,

me kõnnime, kui kõnniks me legendis:

nüüd õites on me imeline aas,

kuid kõik ta õied õitsevad meis endis,

ehk küll me ümber kivist linn on taas.

Juba mitu päeva kummitab, ära ei lähe...

teisipäev, 26. mai 2020

Punane kübar

Mõtete tagatoas on kapp

milles hoian

väikseks jäänud mõtteid

vormituks kulunud tundeid

ja moest läinud armastust

Aa, seal on ka üks kübar

Punane, laia servaga kübar

mida mul pole kunagi olemas olnud

ja mida ma mitte kunagi ei osta

Aeg-ajalt leian end kapi peegelukse ees

seda kübarat pähe proovimas

Mkm, ma ei sobi kübaraga

Kõik need väikesed vormitud moest läinud asjad ses kapis

On mind muutnud

Väiklaseks, maotuks ja moetuks.

Saadan kübara maailma

Jään ise siia

Leidsin selle luuletuse Kaamose blogist 25.mail 2020

esmaspäev, 16. märts 2020

Esimene kaugtööpäev...

... üllatas mind sellega, kui asusin vanu paberipatakaid ja kaustu ning ajakirju sorteerima,

et need ära põletada, leidsin nende seast oma luuletused, mis kirjutatud 19-aastaselt.

Ja äkitselt teadsin täpselt, kuidas ma end siis tundsin,

millised olid mu unistused ja lootused või elunägemus,

olles esimese kursuse tudeng Tartu Ülikoolis.

Ja nüüd, mil pikk elu on seljataga, kõik läinud omasoodu,

on see otsekui puudutus minevikust,

minu noorelt minalt,

kel kõik veel ees.

Küll on hea, et me oma elu ette ei tea!

SALASOOV

tead vahel ma tahaksin olla

üks lihtne lepatriinu sinu pluusriruudul

sest olen tüdinud olemast sinu tüdruk

siis ma näeksin kas tõeliselt vajad mind

näeksin kuidas õhtul jood sidruniga teed

teed voodi üles ja kustutad tule

istud nõutult ahjusuu ees

ja mõtled et pluus tahaks pesta

et tolm tahaks võtta

ja sa ise vajad ühtainust hella hoolitsevat kätepaari

ja rohekaspruune silmi ööhämaruses

aralt poed sa külma teki alla

ase on tavatult tühi ja vaenulik

oi aga siis hakkab mul sinust küll üüratult kahju

ja ma laotan tiivad et lennata

sinu soojale kõrvale ja sosistan tasahilju

armastan sind sa mu suur õnnetu inimene

hommikul ärgates joome üheskoos sooja kohvi

sinu lepatriinuga savikruusist

Tartus, 24.aprill 1981

TÕDE

mina muuseas olen lihtne ööliblikas

päeviti olen ma unine ja tuim

aga hämaruse saabudes elavneb mu hing

ja minusse voolab lennukihk

sina teadagi oled erk päevaliblikas

öösiti magad sa ausalt teenitud und

koos päikesega virgud ja asud päevatööle

aga õhtupoolikul vaibub su tuhin

näed nüüd ise et me ei sobi kokku

meile ei piisa eha- ja koidutundidest

sina ja mina koit ja hämarik

ei saa meist aadamat-eevat

Tartus, 24.aprill 1981

MEHELEMINEK

siis kui ma igatsen sind

ja sinu jawat

ja halli kurvilist asfaldiriba

et sõita ära tsivilisatsioonist

et pageda kanserogeeniõuduse eest

keerata kuskile metsavaheteele

otsida üks pisike järvesilm

peita põõsastesse jawa ja riided

ja saada vesirooside vahel

uuesti eevaks ja aadamaks

peakohal äikesepilved ja päike

jumala viha ja arm üheskoos

nagu ikka

siis just siis

kui ma sind niiviisi igatsen

tuled sa tüdinult tuppa

sööd kiirustades ahjusooja suppi

otsid pintsakutaskust kinopiletid

ja kohmad mu kaela patsutades

aitab vast sellest noorusromantikast

viiks õige homme paberid sisse

Tartus, 24.aprill 1981

VIIMAST NÄDALAT

soe suvine hellitav õhk

kuuendal mail

olen viimast nädalat

kaheksateistkümnene

üheksanda hommikupoolsel ööl

jätan hüvasti lapsepõlvega

pisarad silmis soe naeratus huultel

suus magus kakaomaik

voodi ees valged roosid

ja päike piilumas kardinaist

raske on suureks saada

veelgi raskem suur olla

kõige raskem alati suureks jääda

ei enam minikleiti

marraskil põlvi

kriimu suud

memmemusi ja sassis kingapaelu

mitte iialgi enam liivakooke

keksu ja mängukodu, - poodi ja –kooli

ei isa süle ega unemuinasjuttu

------

olen viimast nädalat

kaheksateistkümnene

aga üheksas mai ei taipa

oma tähtsusest midagi

-------

oh kui vaid jätkuks seda õnne

mis täna kümnetest südameist soovitud

ja kui ei närtsiks imelilled

mis kingitud

ja need naeratused ja rõõmuhelgid

sõprade silmades

ah mis siis ikka

olen nüüd valmis minema siit

lapsepõlvemetsadest

sest kirvendaval aasal ootad sa mind

mu ülejäänud elu

lillepärg pihkudes

hüvasti

taltunult lasen end kroonida

üheksateistkümneseks

seda arvu kannan nüüd järgmised

365 mure- ja rõõmusegust päeva

millest mul otsatult kahju on lahkuda

järgmise kevade soojas suvises õhus

viimasel nädalal enne uut aastate numbrit

aga praegu olen viimast nädalat

kaheksateistkümnene

Tartus, 6.mail 1981

kolmapäev, 25. detsember 2019

Veel kord Rupi Kaur

kirjutamisega on nii et

ma ei mõista kas see parandab

või lõhub mind

järgmine kord

oma kohvi mustalt juues

tunned sa mõrudust

millesse ta su jättis

see paneb sind nuuksuma

kuid sa ei lõpeta joomist

olgu või

tema tumedam pool

parem ikka kui mitte midagi

ma ei tea mis tunne on elada tasakaalukalt

kui olen kurb

ma ei nuta vaid kallan

kui olen rõõmus

ma ei naerata vaid säran

kui olen vihane

ma ei karju vaid põletan

äärmuslike tunnete juures on hea see et

kui ma armastan siis annan neile tiivad

aga ehk ei olegi see

nii hea sest

nad kipuvad alati lahkuma

ja sa peaksid nägema mind

kui mu süda on murtud

ma ei leina vaid

purunen

jää tugevaks läbi oma valu

lase sest võrsuda lilledel

nagu sina oled aidanud minul

kasvatada lilli enda omast

õitse kaunilt

ohtlikult

valjult

õitse hellalt

täpselt nii nagu vajad

lihtsalt õitse

sa kohtled neid nii nagu neil

oleks sama palju südant kui sul

aga mitte kõik ei saa olla nii

õrnad ja hellad

sa ei näe seda

millised nad on

vaid seda

kelleks nad võiksid saada

sa annad ja annad kuni

nad on sust kõik välja sikutanud

ning sa oled tühi

me kõik sünnime

nii kaunina

suurim tragöödia on

olla veendunud et me ei ole

sinu luule

ei seisne võimalikult paljudele

meeldimises

sinu luule

mõte on

meeldida su südamele

meeldida su hingele

selles kui aus

oled iseendaga

ja sa

ei tohi kunagi

vahetada ausust

kõnetavuse vastu

-kõigile noortele luuletajatele

tänan kõiksust

võtmast

kõike mida ta on võtnud

ja andmast mulle

kõike mida ta annab

-tasakaal

miski pole turvalisem

kui sinu hääl

mulle ette lugemas

üksildus on märk sellest kui väga sa iseennast vajad

kuidas sa nii kergelt

inimestega saad lahke olla küsis ta

mesi ja piim nõrgusid

mu huulilt kui vastasin

see on sellest et inimesed ei ole

minuga lahked olnud

ma ei jätnud sind maha sellepärast

et ma enam sind ei armastaks

läksin ära sest

mida kauemaks jäin seda vähem

armastasin iseennast

ära näe vaeva klammerdumaks

selle külge mis sind ei taha

-jääma ei saa sundida

ehk on kõige kurvemad need

kes elavad oodates kedagi

kelle olemasoluski

ei olda kindlad

tulin terve selle tee

et sulle kõike seda anda

ent sa ei vaadanud sinnapoolegi

reede, 20. detsember 2019

Lumeta detsembrilõpu meeleolud

Rupi Kauri luulekogust ´´ Mesi ja piim´´

neljapäev, 19. detsember 2019

Rupi Kaur (sündinud 5. oktoobril 1992) on Kanada kirjanik, luuletaja ja illustraator.
Ta on avaldanud kaks teost: „Milk and Honey“ ja „The Sun and Her Flowers“.
Esimese avaldas autor 2014. aasta novembris.
Teost läbivateks teemadeks on vägivald, kuritarvitamine, armastus, kaotusvalu ja naiselikkus
Teine on 2017. aasta oktoobris ilmunud teos, mis räägib kasvamise ja paranemise teekonnast, oma juurte austamisest ja päritolust, kodumaalt lahkumisest ja kodu leidmisest iseendas.
Teos on jaotatud viieks osaks: närtsimine, langemine, juurdumine, kasvamine ja õitsemine.
Siin valik tema luuletustest eestikeelsest tõlkest ´´ Mesi ja piim``

sel ööl äratas mind mu südame nutt

kuidas ma aidata saan küsisin

mu süda ütles

kirjuta raamat