Esimene kaugtööpäev...

... üllatas mind sellega, kui asusin vanu paberipatakaid ja kaustu ning ajakirju sorteerima, 

et need ära põletada, leidsin nende seast oma luuletused, mis kirjutatud 19-aastaselt.

Ja äkitselt teadsin täpselt, kuidas ma end siis tundsin, 

millised olid mu unistused ja lootused või elunägemus, 

olles esimese kursuse tudeng Tartu Ülikoolis.

Ja nüüd, mil pikk elu on seljataga, kõik läinud omasoodu,

on see otsekui puudutus minevikust, 

minu noorelt minalt, 

kel kõik veel ees.

Küll on hea, et me oma elu ette ei tea!

SALASOOV

tead vahel ma tahaksin olla

üks lihtne lepatriinu sinu pluusriruudul

sest olen tüdinud olemast sinu tüdruk

siis ma näeksin kas tõeliselt vajad mind

näeksin kuidas õhtul jood sidruniga teed

teed voodi üles ja kustutad tule

istud nõutult ahjusuu ees

ja mõtled et pluus tahaks pesta

et tolm tahaks võtta

ja sa ise vajad ühtainust hella hoolitsevat kätepaari

ja rohekaspruune silmi ööhämaruses

aralt poed sa külma teki alla

ase on tavatult tühi ja vaenulik

oi aga siis hakkab mul sinust küll üüratult kahju

ja ma laotan tiivad et lennata

sinu soojale kõrvale ja sosistan tasahilju

armastan sind sa mu suur õnnetu inimene

hommikul ärgates joome üheskoos sooja kohvi

sinu lepatriinuga savikruusist

Tartus, 24.aprill 1981

TÕDE

mina muuseas olen lihtne ööliblikas

päeviti olen ma unine ja tuim

aga hämaruse saabudes elavneb mu hing

ja minusse voolab lennukihk

sina teadagi oled erk päevaliblikas

öösiti magad sa ausalt teenitud und

koos päikesega virgud ja asud päevatööle

aga õhtupoolikul vaibub su tuhin

näed nüüd ise et me ei sobi kokku

meile ei piisa eha- ja koidutundidest

sina ja mina koit ja hämarik

ei saa meist aadamat-eevat

Tartus, 24.aprill 1981

MEHELEMINEK

siis kui ma igatsen sind

ja sinu jawat

ja halli kurvilist asfaldiriba

et sõita ära tsivilisatsioonist

et pageda kanserogeeniõuduse eest

keerata kuskile metsavaheteele

otsida üks pisike järvesilm

peita põõsastesse jawa ja riided

ja saada vesirooside vahel

uuesti eevaks ja aadamaks

peakohal äikesepilved ja päike

jumala viha ja arm üheskoos 

nagu ikka

siis just siis

kui ma sind niiviisi igatsen

tuled sa tüdinult tuppa

sööd kiirustades ahjusooja suppi

otsid pintsakutaskust kinopiletid

ja kohmad mu kaela patsutades

aitab vast sellest noorusromantikast

viiks õige homme paberid sisse

Tartus, 24.aprill 1981

VIIMAST NÄDALAT

soe suvine hellitav õhk

kuuendal mail

olen viimast nädalat

kaheksateistkümnene

üheksanda hommikupoolsel ööl

jätan hüvasti lapsepõlvega

pisarad silmis soe naeratus huultel

suus magus kakaomaik

voodi ees valged roosid

ja päike piilumas kardinaist

raske on suureks saada

veelgi raskem suur olla

kõige raskem alati suureks jääda

ei enam minikleiti

marraskil põlvi 

kriimu suud

memmemusi ja sassis kingapaelu

mitte iialgi enam liivakooke

keksu ja mängukodu, - poodi ja –kooli

ei isa süle ega unemuinasjuttu

------

olen viimast nädalat

kaheksateistkümnene

aga üheksas mai ei taipa

oma tähtsusest midagi

-------

oh kui vaid jätkuks seda õnne

mis täna kümnetest südameist soovitud

ja kui ei närtsiks imelilled

mis kingitud

ja need naeratused ja rõõmuhelgid

sõprade silmades

ah mis siis ikka

olen nüüd valmis minema siit

lapsepõlvemetsadest

sest kirvendaval aasal ootad sa mind

mu ülejäänud elu

lillepärg pihkudes

hüvasti

taltunult lasen end kroonida

üheksateistkümneseks

seda arvu kannan nüüd järgmised

365 mure- ja rõõmusegust päeva

millest mul otsatult kahju on lahkuda

järgmise kevade soojas suvises õhus

viimasel nädalal enne uut aastate numbrit

aga praegu olen viimast nädalat

kaheksateistkümnene

Tartus, 6.mail 1981