Vanaemale mõeldes...

Jah, mul tulid pisarad silma, kui mõistsin täna, 

et see võib jääda viimaseks korraks vanaema juures. 

Vaatasin tapeete, puupliiti ja vana kohviveskit, mõeldes, 

et sellised asjad jäävad alati meelde. 

Aga lõhnad? 

Ja ma ütlesin endale, et jah, need jäävad kindlasti. 

Seal kuskil aju mälukambris. 

Miks inimesed lihtsalt ei võiks igavesti elada. 

Miks ei või armsad majad ja kodud ja paigad alati meile alles jääda. 

On loomulik sündida ja ka loomulik surra. 

See sarnaneb natuke lillede ja loodusega. 

Vanade surnud taimede asendamiseks sünnib alati uusi lilli. 

See on loomulik. 

Üks ajastu on läbi, kuid see kuulub elu juurde. 

Nii on see mõeldud juhtuma.

Uusikuu blogipostituse põhjal kirjutatud 15.03.2020 minu kalli vanaema sünnipäeval