Translate/tõlge

Kuvatud on postitused sildiga Pärimus ja kultuur. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Pärimus ja kultuur. Kuva kõik postitused

esmaspäev, 2. november 2026

Hingedepäev

HINGEDEPÄEV

Hingedepäev on kirikukalendris üks surnute mälestamispäevi. Eestis oli kombeks lahkunute hingi oodata oma kunagistesse kodudesse käima hilissügisel – hingedeajal, kui on vaiksed, udused ilmad. Hingedele pandi kõrvalisse kohta, näiteks tarepealsele toitu, neile köeti saun. Nii toimides loodeti, et põllu- ja karjaõnn püsib. 1990. aastatel levis komme hingedepäeva eelõhtul koduakendel ja kalmistul süüdata lahkunute mälestuseks küünlad.

Täna kehtib vaikusenõue, mürtsu ära tee.

Süüta õhtul lahkunud hingede mälestuseks küünal.

Meenuta häid hingi hea sõnaga. Ehk aitavad ka tänapäevasel tööpõllul.

Pane hingedele toa peale süüa. Kassiga ära riidle, kui nahka paneb.

Küpseta hingekakk ehk hingeleib.  

/Rahvakalender/


/Eesti Rahvusraamatukogu/

kolmapäev, 28. oktoober 2026

Simunapäev


Simunapäev
Kirikukalendris on simunapäev apostlite Siimoni (Simeoni) mälestuspäev.
Eestis on Siimonile pühendatud Simuna kirik,
legendi järgi on selle kiriku seina sisse müüritud Simuna-nimeline mees.
Oktoobrikuud on nimetatud ka simunakuuks ja kolletuskuuks.
Simunapäev kuulub talve alguspäevade hulka.
Siitpeale oodati jääkatte tekkimist ja talveteede kujunemist:
„Siim teeb sillad soode peale, madalate maade peale, mardile maale tulla.“



Ehkki on porikuu, porini oktoobris ei jõudnudki. 
Et sügis siis sel aastal hilisem ja ikka veel soojakraade 10-12 ringis.
Ees ootab hingedeaeg.

 

laupäev, 24. oktoober 2026

Huvipakkuv lugemine II: Surma lähedus paneb eestlasi endeid otsima

Surma lähedus paneb eestlasi endeid otsima

https://dea.digar.ee/article/eestieluweekly/2005/09/30/87

„Me elame kultuuris, kus inimese suhe surma on valdavalt anonüümne ja eitav. Väljumine anonüümsusest, isiklik suhestumine võib olla hirmutav ja raske, samas on see tee elu ja surma tasakaalu leidmisele. Lõpuks on küsimus lihtsalt selles, kas elada eitades seda, mis paratamatult kuulub meie olemise juurde, või elada sellega leppinult." (Argo Moor, „Dialoog surmaga — seosed uskumuste, suhtumiste ja moraali vahel", kirjastus Elmatar, 2003).

„Mind on alati huvitanud surmatemaatika filosoofilises plaanis. Või õigemini — mind on huvitanud arusaamine inimesest ja maailmast üldse, surmateema lihtsalt kuulub sinna juurde ja ilma selleta on see arusaamine kindlasti poolik," ütleb Argo Moor, kes 2003. a. kaitses doktoritööd teemal „Dialoog surmaga — seosed uskumuste, suhtumiste ja moraali vahel". Doktoritöö põhjal valmis ka sama nimega raamat.

„Surma tähendus ja emotsionaalne mõju, mis ta meile avaldab, sõltub kõige enam sellest, kas me tunneme ennast maailmas üksiku või isoleerituna. Või tunneme, et oleme selle maailmaga väga tihedalt seotud. Ennast üksikuna tundes on inimese keskseks vormiks, millena ta ennast tunnetab, tema keha. Kui mõtleme surmast keha seisukohalt, siis on see kahtlemata keha eksistentsi täielik lõpp. Aga kehakeskne enesetaju on ainult üks võimalikke viise. Kui me oleme näiteks seotud teiste inimestega, meil on suhted, siis me samastame ennast nende suhete objektidega. Inimene ise kaob ära, aga need samastusobjektid jäävad alles. Sellises mõttes surm enam ei ole eksistentsi lõpp," mõtestab Argo Moor surma.

Inimene, olgu ta nii haritud ja teadlik kui tahes, kipub vähemal või suuremal määral ikka endeid uskuma. „Uskumused puudutavad tegelikult kõiki eluvaldkondi. Tüüpiline on aga, et mida kriitilisem või ettemääramatum on olukord, seda rohkem inimene endeid otsib. Kui inimene tunneb ennast hästi ja turvaliselt, pole tal mingisuguseid endeid või tulevikunägemist vaja. Surm ja sellega seotud asjad on aga kahtlemata valdkond, mis inimese ellu suure määramatuse võivad tuua," ütleb Argo Moor. 

Kõige suurem erinevus tänapäeva ja mineviku vahel on Argo Moori sõnul see, et praegu vaadatakse kõige rohkem unenäoendeid: „See ei ole mood, nagu võiks arvata. Seda on tehtud ka varasematel aegadel. Vanasti grupeerusid ended väga selgelt eri kategooriatesse. Kõigepealt ootamatud ended, mis juhtusid ilmsi. No näiteks koer hakkas seletamatult ulguma või järsku läks terve maja kärbseid täis või murdus suur puu taluõues maha. Äraseletatult tähendavad need ootamatud ended valmidust suhelda ümbritseva keskkonnaga.

Teine rühm endeid oli seotud haige inimesega. Et kui ta juba haige oli, taheti teada, kas jääb ellu või mitte. Näiteks haiget vaatama minnes võeti sool pihku ja vaadati, kas läheb märjaks või mitte. Ma olen isegi selliseid pärimusteateid lugenud, kus hõõruti haige inimese jalataldu pekiga ja hiljem anti see pekk koerale ja vaadati, kas sööb või mitte. Kui pekk kõlbas, oli haigel elulootust.

Kolmas rühm endeid oli seotud ajaga, kui juba surnu oli majas. Siis arvati, et inimeste side teispoolsusega on suurem ja sai vaadata, kas perre või külla tuleb uus surm varsti või võtab see kaua aega. Näiteks sõideti kalmistule ja vaadati, millal esimene inimene vastu tuleb. Kui kodule lähedal, oli ka surm lähedal. Ja vastupidi.

Neljas rühm olid unenäoended. Ja seal on tegu samade asjadega, mis ilmsi juhtuvate ootamatute ennetega. Kommentaariks: vanasti peeti und samaväärseks reaalsuseks nagu ärkvelteadvust. Nii et suure puu murdumine nii ilmsi kui unes tähendas üht ja sama ehk surma," räägib Moor.

Unenäoendeid, millesse usutakse, on Argo Moori sõnul hästi palju. Tema enda raamatus on neid terve nimekiri. Moor toob mõne näite: „Tüüpiline enne on, kui unes nähakse palju surnuid. Või kui surnud inimesed kaasa kutsuvad."

Eesti kontekstis üks kõige tugevamaid ja selgemaid surmaendeid on aga kindlasti unes suure puu murdumine või palgi kandmine. Pooled eestlastest usuvad ümbersündi ja teispoolsust.

Igapäevateadvuses tekitab surm meis hirmu ja ängistust. Argo Moor kinnitab aga, et kui unenäos nähakse surma sümboleid, siis väga sageli tunneb inimene selle juures selget ja puhast igatsust. Enamik inimesi on kuulnud, et see või see asi unenäos on surmaga seotud. Aga paljud meist neisse ennetesse tõepoolest usuvad? Argo Moor võtab arvud appi: „Paadunud materialiste, kes arvavad, et surm on eksistentsi täielik lõpp, on eestlaste hulgas umbes viiendik. Kolmandikul polegi mingit kindlat arvamust. Pooled eestlastest usuvad aga üheaegselt nii reinkarnatsiooni ehk ümbersündi kui ka teispoolsuse uskumusi." Viimases tõdemuses on mõtlemisainet palju.

Argo Moor — mees, keda huvitab surmatemaatika ja kes kogub põdrasarvi. Foto: I. Grün-Ots

reede, 23. oktoober 2026

Huvipakkuv lugemine I: Dialoog surmaga

Tahaksin lugeda, aga raamat ilmus 2003.aastal ja on ammu läbi müüdud.

Argo Moor. ,,Dialoog surmaga'' - seosed uskumuste, suhtumiste ja moraali vahel. Juhendajad Asser Murutar ja Mare Kõiva, oponendid Marju Kõivupuu ja Toomas Liiv. Tartu: Elmatar 2003. 271 lk.


Argo Moori doktoriväitekiri Dialoog surmaga - seosed uskumuste, suhtumiste ja moraali vahel kujutab endast 271-leheküljelist tanatoloogiaalast monograafiat. Monograafia kujutab endast eestikeelses kultuuriruumis üsna unikaalset uurimust valdkonnas, mis hõlmab inimelu üht kõige olulisemat kihistust - surmaga seostuvat. Ära on tehtud suur töö, käsitlus on üles ehitatud loogiliselt ja järeldused usutavad ning olulised. Doktorandi kõige tugevamaks küljeks on võime iseseisvalt mõtelda ja mõtestada, ja see on doktoritöö kujutamise juures kahtlemata kõige tähtsam. Monograafia lähtekohad ja lõppjäreldused on igati aktsepteeritavad.

Autor ise on oma tööd iseloomustanud metafooriliselt:

Käesolev uurimus on lihtsalt üks pikk jalutuskäik, mõistmaks ühte inimelu vältimatut ja seega ka olulist tahku - inimese suhet surma (lk 7).

Rõhutatud on seejuures eelkõige surmatemaatika seoseid moraaliga, teisisõnu - uuritakse surmatemaatikat moraaliaspektist. Metodoloogilises plaanis on aluseks olnud positivistlikule lähenemisele vastanduv fenomenoloogiline suund. Uurimus on interdistsiplinaarne, puudutab etnoloogiat, eetikat, religioonipsühholoogiat, sotsioloogiatki, ja selle põhilisteks meetoditeks on: l) loogiline analüüs, 2) võrdlus teiste rahvaste analoogse ainesega ja 3) üldistus (vt lk 11). Millegipärast mainitakse lk 13 aga veel vastandamistki kui meetodit - ilmselt pole see siiski põhiline, kuigi kinnitatakse, et seda kasutatakse "suhteliselt palju". Võib muidugi vaielda selle üle, mis on meetod - käsiraamatud pakuvad sageli pikemaid või lühemaid sellekohaseid loetelusid. Seepärast jääb küsitavaks, mis teeb üldistusest meetodi, kuigi ma ei väida, et see meetodiks ei sobi.

Uurimuse akadeemilisus ei ole siiski kõiges laitmatu. Võtame näiteks lk 93, kus räägitakse surma personifikatsioonidest. Tuuakse näiteks saami uskumustes esinev motiiv, ent puudub igasugune informatsioon selle näite päritolu kohta. Sama lugu on selsamal leheküljel toodud näitega Karl Ernst von Baeri eluloost. Kust pärineb see näide? Piirdun siinkohal vaid paaril leheküljel leiduvate ebamäärasustega, mida võib nimetada ka häirivaks esseistlikkuseks. Näiteks:

Sageli muutuvad sellised noored omamoodi surmakartmatuks, tuntakse omamoodi tõmmet teispoolsusesse (psühholoogias põhjendatakse seda nn otsimisfaasiga) (lk 101).

Siingi oleks võinud olla mingi viide selle kohta, kes, kus ja millal sellest probleemist ja ka nn otsimisfaasist on kirjutanud. Samal leheküljel mainitakse Martin Shepardi raamatut Psühhoteraapia tee-seda-ise meetodil. Ent millal see raamat ilmus? Ja nii edasi. Või siis väide:

Tänapäeva loomapsühholoogia katsed on näidanud, et erinevused looma ja inimese vahel polegi ehk nii suured. [---] Näiteid, mis seda oletada lubaksid, on dokumenteeritud üsna arvukalt (lk 83).

Usutavasti see nii ka on. Ent doktoritöös puuduvad viited loomapsühholoogiaalastele töödele, on vaid ebamääraselt (ilma aastaarvude ja muude andmeteta) mainitud kaht dokumentaalfilmi. Või võtame näite:

Viimastel aastatel on semiootilisest määramatusest hakatud rääkima kui uue tähenduse tekke olulisest eeltingimusest (lk 130).

Siingi tekivad küsimused: kes, kus ja täpselt millal on hakanud rääkima semiootilisest määramatusest kui uue tähenduse tekke olulisest eeltingimusest? Tegemist on lihtsalt akadeemilise lohakusega, mida oleks saanud vältida. Niisuguseid seiku on kaitstavas doktoritöös paraku aga häirivalt palju. Eelnimetatud akadeemiline lohakus kahandab kahtlemata ja kahjuks uurimuse väärtust.

Doktoritöös on kasutatud paljude autorite kirjutisi, ja see on ootuspärane. Häirib teatav pealiskaudsus, mis väljendub eelkõige mingis kummalises eestikeelsuse eelistamises. Doktorant on kasutanud ohtralt võõrkeelseid tekste, ent siiski mitte piisavalt. Võtame näiteks Emmanuel Levinasi, kes on olnud doktorandile n-ö hingelähedane autor. Ent kasutatud on ainult ühte E. Levinasi teksti - seda, mis on tõlgitud eesti keelde ("Eetika ja Lõpmatus: Dialoogid Philippe Nemoga", vt Akadeemia 3, 1996, lk 495-543). Emmanuel Levinasi prantsuskeelsed tekstid ja nende tõlked vene, inglise jt keeltesse on Eestiski üsna kergesti kättesaadavad. Doktoritöös oleks pidanud toetuma E. Levinasi loomingule tervikuna, sest seal on mõndagi seoses inimese ja surma vahelise n-ö dialoogiga.

Ohtralt on doktorant kasutanud Mircea Eliade tekste, sh ka võõrkeelseid. See on hea, kuigi veidi vanamoodne. Keerukam on lugu mõne põhilise mõiste määratlemisega. Doktorant väidab:

Religioosse elamuse täpseim psühholoogiline vaste oleks tingimatu armastus. Tegemist on väga haruldase inimkogemusega, mistõttu selle käsitlused psühholoogilises kirjanduses sageli puuduvad või on teisejärgulised (lk 37).

Väidan vastu, et religioosne kogemus ei ole sugugi haruldane ja seda on ka piisavalt kirjeldatud. Võib vist kõnelda isegi religiooni- või usundipsühholoogiast jne. Ei ole vaja sukelduda võõrkeelsesse kirjandusse. Piisanuks ühest eesti autorist Eduard Tennmannistki (1878-1936). Nimetagem tema raamatuid Ekstaas ja müstika (1936) või Üldine usundipsühholoogia (1936).

Argo Moor väidab (lk 39), et et lunastus on tippelamus. Tekib küsimus, kas lunastus on tõepoolest ainult elamus. Ent doktoritöös ei pakuta teisi võimalusi, kuigi need on olemas, kas või eksistentsiaalfilosoofia plaanis - mida ju doktoritöös ka tutvustatakse.

Küsitav on ka väide, et kristluses on ideaaliks jõudmine paradiisi (lk 39). Kas tõesti - nii tokarevlikult, nii ateistlikult, nii primitiivselt? Mis ikkagi on kristluses ideaaliks? Ja siis järgneb ühe põhilisema mõistena tingimatu armastus, mis sisaldub kontekstis religioosse elamuse täpseim psühholoogiline vaste oleks tingimatu armastus (lk 37). Mis oleks siis tingitud armastus?

Ent need olid vaid tööd lugedes tekkivad küsitavused. Argo Moori monograafia pole mitte üksnes huvitav lugemine, vaid vastab ka doktoritöö nõuetele.

Kokkuvõtte autor on Toomas Liiv

https://www.folklore.ee/tagused/nr23/argo.htm

esmaspäev, 31. august 2026

Mõraste mõis


Klassitsistlik  Mõraste mõisahoone Läänemaal, mida pärast
1905.a. mahapõletamist ei taastatud ja varemed lammutati 
(Eesti Rahva Muuseumi fotokogu, 
Georg von Krusensterni mõisafotode alamkogu, 
ERM Fk 887:450)
Allikas: Valdo Prausti loeng kaunimatest Eesti hävinud mõisatest.


Mõraste mõis (Fersenau), härrastemaja aia poolt kevadise kõrgvee ajal. Märjamaa khk

ERM Fk 1188:10


Mõraste mõis pärast 1905.a ülestõusu käigus toimunud mõisate põletamist.
Autor: Königsfest, Nikolai
Eesti Ajaloomuuseum SA

Eestimaa Kirjanduse Ühingu muuseumi (Provintsiaalmuuseumi) kogu.
AM _ 13814:30 F 14433

kolmapäev, 5. august 2026

Mihkli kirik Läänemaal
















Mihkli kirik on Lääne-Eesti üks vanimaid ja omapärasemaid ehitisi, 
Eesti vanema kirikuarhitektuuri traditsioone järgiv sakraalhoone.
Rajati Soontagana muinaskihelkonda hiljemalt 13.sajandi lõpuveerandil.
1779-81 ehitati läänefassaadi ette pikihoonega eesruum koos 4-nurkse kellatorniga.
1707 ehitatud paeplaatpõrand varjati 1886 laudpõrandaga.




Kirikuaias õitses teeleht.


Kiriku lõunafassaad. Foto: M. Viljus

Kirik asub Soontagana maalinna lähistel. 
Avaste soosaarel asuv 7-8. saj rajatud Soontagana maalinn 
oli muistsete läänlaste üks tuntumaid kindlustusi.
Linnusesse viinud väga salajane veealune tee läbi soo, 
mida mööda osanud minna vaid teadjad inimesed. 
1226. aastal võib paiga lugeda saksa ristirüütlitele alistunuks.

pühapäev, 14. juuni 2026

14. juuni


14. juuni 1941 oli aasta 24. nädala laupäev. 

Päev oli soe ja päikeseline. Just 14. juuni esimestel tundidel, enamasti veel enne päikesetõusu, klopiti üle Eesti tuhandete kodude ustele. Tegelikult oli operatsiooni plaanitud alustada koidikul – juuni keskel tõuseb päike kella nelja ja poole viie vahel – tegelikkuses oli paljudes kohtades selleks ajaks aktsioon läbi. 

Selle lühikese suveöö jooksul kisti oma kodudest 10 205 inimest ja küüditati ilma igasuguse kohtuotsuseta loomavagunites tuhandete kilomeetrite taha Siberi viletsusse. Ohvrite hulgas oli 132 alla aasta vanust ja ka vagunis sündinud last, 1378 kuni seitsmeaastast last, 15 üle 80aastast rauka, kellest vanim oli 87aastane. Enamik nii väikelastest kui vanuritest suri järgneval aastal, paljud juba pikal teekonnal loomavagunites.

Allikas: Eesti Inimõiguste Instituut

____________________________________________

Mina mälestan oma vanavanemaid, ema, tädi ja onu.

Küüditamine toimus minu onu 11. sünnipäeva päeval. Minu ema oli 4-aastane.

Maarjamäel mälestusohvrite memoriaali seinal on nende nimed. 

Lasin sinna lisada ka oma vanavanaema nime, kes suri Siberis ja tema surmakuupäev ja haud on teadmata.

Vanaisa hukati vangilaagris. Tema haud on teadmata.

______________________________________

Mustal seinal on mesilased.

Memoriaalis on koduaed, kus põimuvad unistused, mälestused ja koduigatsus. Koduaia sümbolitena on istutatud õunapuud, mille vahel looklevad jalgrajad ja seinal on kujutatud vaatamata kõigele ühte hoidvat mesilasperet (motiiv Juhan Liivi luuletusest "Ta lendab mesipuu poole", mida on viisistanud Miina Härma ja Peep Sarapik, esitletakse laulupidudel kui leina, vastupanu ja lootuse laulu). 22 000 mesilase figuuri sümboliseerivad hukkunud ohvreid (iga figuur on kunagi elanud mesilase mudel).

Allikas: memoriaal.ee

Foto autor Michael Nordeman


 

neljapäev, 10. juuli 2025

Seitsmevennapäev

Seitsmevennapäev (10. VII)

Seitsmevennapäeva kohta leidub eesti traditsioonist muistend seitsmest magajast. Nõrk on tähtpäeva seos uskumusega, nagu põhjustaks seitsme venna üheaegne kirikusseminek selle kokkuvarisemist või maa alla vajumist. Kogu traditsioon piirdub võrdlemisi vähesega – vihmase või kuiva ilma ettearvamisega: sajab seitsmevennapäeval, siis sajab veel seitse nädalat. 






Nagu teiste juulikuu ilmaennete puhul, kajastavad seitsmevennapäeva ended ennekõike heinategija huve. Siit tuleneb mööndus: pisemgi vihmavahe - „niipalju kuiva, et mees jõuab hobuse selga hüpata“ - lubab loota edaspidiseks kuiva ilma. /folklore.ee/

Täna on õhtuni olnud pilves, aga veel sadanud pole....


foto:settlenorfolk

reede, 21. märts 2025

Käädripäev

 Oh õudust, minu ,,sõbrad'' maakodu aias asuvad end juba sisse seadma, täis eluvaimu.

KÄÄDRIPÄEV ehk USSILIIKUMISEPÄEV, 17. märts

Kirikukalendris püha Gertrudi surmapäev, siit lähtub käädripäeva nimetus. Rahvakalendris tuntud Võrumaal vastu Läti piiri, pärimus ongi ühine läti pärimusega. Käädripäev on ussiliikumisepäev: ussidele tuleb eluvaim sisse. Seepärast tuli lõnga kerida, et nad keras püsiksid. Öeldi, et karu keerab pesas käpuli, putukad ärkavad talveunest ja seamold heidetakse aia taha välja. Lapsi hirmutati käädrisantidega: kes lugeda ei oska, lõikavad keele ära ja õmblevad püksitagumiku peale paigaks.
Kuidas raamatuaasta edeneb? Võta (uuesti) ette Kiviräha „Mees, kes teadis ussisõnu.“
Keri lõnga, aitab usside ja satikate vastu!
Täna ära pead kammi ega pesu pese, külvamisest rääkimata.
Helista Kärdile ja Gerdale.
Tee väike väljasõit Lätimaale. Leia kuus sarnasust ja erinevust.
Söö midagi teravat, nt Tai vokirooga.

https://maaleht.delfi.ee/artikkel/92719799/rahvakalender-kaadripaev-toob-kevade-lahemale

esmaspäev, 16. detsember 2024

Juured Vigala kihelkonnast


Halle suurrätte ja punaseid seelikuriideid Vigala kihelkonnast.
Fotod tehtud Silaotsa talumuuseumis















 

pühapäev, 3. november 2024

Hingedepäev 2024

  Hingedepäev oli laupäeval. Reedel oli kohutav torm. 

Ka laupäeval polnud see veel päriselt vaibunud, 

nii et lähedaste haual kõiki küünlaid põlema süüdata ei õnnestunudki.

Koduakendel põlesid aga küünlad südaööni.




Kolm fotot Rahumäe surnuaialt hingedepäeval.

neljapäev, 28. märts 2024

Aili Paju ,,Tagasi Tuulemaale''

Teose tutvustus:

„Tagasi Tuulemaale“ on pihtimuslik lugu, mis saab alguse rongis võrokesest memme hingesoojast naeratusest. Ootamatult triivivad mällu ladestunud pildid pinnale.

Millist eksistentsiaalset jõudu ja vaprust tähistab rünnakute all elanud paikne talupere, kes hoidnud oma keelt, maad, metsa... Millist ellujäämise tähendust kannavad meietundega peresidemed, millega taastati ühe sajandi jooksul koguni kaks korda pisipiiririigi iseseisvus.

Dokumentaalse vestluse teljeks on koolitüdruku, üliõpilase, arsti lüürilised elamused kodusest loodusest ja suundumused ateistliku, totalitaarse süsteemi tingimustes.

Kuidas on totalitarismis hulpinud hing saanud olla usaldusväärne, hooliv, uljas ja kanda enese südamepõhjas lootust - ühel päeval oleme nagunii vabad!

Aili Paju on armastatud kirjanik, taime- ja loodusravi propageerija, arst, teadlane, Tartu Ülikooli professor, kelle sulest on ilmunud mitukümmend raamatut.


Minu märkmed:

lk 51 Kui ostsin maakodu, vaevas mind algul probleem, ega elutse siin rästikuid. (Minu senini suurim hirm).Pidev valvelolek, ajuti atavistlik# hirm roomajate ees oli saatnud mind lapsepõlvest peale. /---/

Mind lohutati, rästikuid polevat õues kordagi nähtud.(Täpselt sama luisati mulle, kui anti maja võtmed üle).Kui nägin puukuuris halgude vahel vilkaid sisalikke sehkendamas, rahunesin minagi.Tean, kus liiguvad sisalikud, seal madusid pole....(Lootsin sama, kui nägin aias mitmel pool armsaid pruunikaskuldseid sisalikke) Kuid nastiku ja rästikuga ma siiski kohtusin, ja huvitav, hirmust polnud jälgegi.

Nastikuga kohtusin hiljem oma aias. Esialgu ehmatasin, kui nägin siuglemas suurt madu peenra vahelt õuemurule. Muidugi arvasin, et tegemist on rästikuga, kuid kollased täpid ta põskedel ja jämenenud keskkoht kinnitasid, tegemist on äsjaeinestanud rahuliku nastikuga.

Mul olid jalas tugevad hollandi puukotad, trampsin ta järel ja noomisn teda. (Minu puhul ei aidanud ei trampimine ega karjumine, madu lamas rohu sees peidus rõngas rahulikult edasi, üks samm veel ja oleksin talle pahaaimamatult oma aias peale astunud). Nastik üritas pugeda peitu tihedasse ebaküdooniapõõsasse, sinna ei lasknud ma tal libiseda. Siis pöördus ta lauda poole. Ma jäin seisma. Loom ei kuulnud enam mu raskeid  samme, temagi peatus, upitas korraks end maast üles, nagu madudel kombeks, ja vaatas tagasi. Mis ta nägi, ei tea, neil ju kehv nägemine, aga mu valjult öeldud sõnu pidi ta kuulma.(Mina tean, et madudel pole kõrvu, ta ei saanud midagi kuulda).

Ütlesin: mine, mine, ära tagasi tule, ole õnnelik, et eluga pääsed./---/

Naabrimees teatas, su teekurvil losutab keras suur madu. /---/Ma lõin ta eile siit minema, ütlesin, kui tagasi tuleb, läheb haprasti.


lk 113

Kõrvalepõikeks märge Tiibeti budismist, kus Roheline Tara, kui tähtsaim jumalus väljendab kaastundeprintsiibi naiselikku aspekti. Roheline Tara sümboliseerib valmisolekut rutata esimese palve peale appi kõigile elusolenditele./---/ Rituaali ajal tehakse Rohelisele Tarale ohverdusi/---/: et ei oleks haigust, kannatust, viletsust, sõda ja näljahäda, et oleks rahu igas riigis terves maailmas./---/ Märkimisväärselt sarnaneb tiibeti lugulaul meie iidse õunapuulauluga (lk 112).


lk 117 Maakodu on eestlaste unistus. Järelsõna asemel. Hommikul on ruumi, puhast õhku, linnulaulu ja...kui palju eesseisvaid töid./---/ Maaelu ei lase eestlastel zombistuda, palun väga, ellutärkamisvõime on alles, anna vaid võimalus tegutseda! Omamoodi hull mõte, aga küllap just nii vabaneb hing okupatsiooniajastu märkidest.


#Atavism ehk kõukumus on evolutsioonibioloogias nähtus, kus mingil organismil taasilmnevad kaugete esivanemate juba kadunud või redutseerunud tunnus(ed). Atavism on evolutsiooni mõttes tagasiminek, sest taasilmnenud tunnused olid kadunud juba mitu põlvkonda tagasi. Atavismi teeb võimalikuks see, et kunagi esivanematel esinenud tunnused on peidetult DNAs, kuid nende avaldumine surutakse dominantsete alleelide või teiste tegurite toimel maha; atavismi korral aga mahasurutud geenid mingil põhjusel avalduvad. Atavismi tunnused on näiteks saba esinemine inimesel, vaalade tagajalgade taasesinemine, külgmiste varvaste taasilmumine hobustel jpt.