Lauri Räpp kirjutas hingedepäeva mõtiskluse 2.novembril 2023
Kuidas teil seal läheb? Sealpool pilvepiiri. Teiselpool nähtamatut silda. Millist värvi on seal õhk ja kuidas mööduvad teie päevad?
Meil, siinpoolsetel pole vist mõtet rääkida, kuidas meil lood on. Teate ju niikuinii. Ja näete. Itsitate, kui arvame, et me elus siin sünnivad veidrad juhused ja kokkusattumused. Need kõik on ju teie sätitud, onju. Elate ja tunnete kaasa kui meil on raske, süstite meisse lootust kui tunneme end lootusetuna. Vahel tunnemegi ja ka see on okei.
Ometi me räägime teiega ja teile. Vanade fotode ees, süüdatud küünalde valgel, teie ihu viimse maise puhkepaiga juures. Nii hoiame teid elus. Ja teie meid. Kõik käib ringiga.
Täna on hingedepäev. On täiesti okei öelda, et kuigi te olete elus me mälestustes, mõtetes, fotodel ja lugudes, on vahel tunne, et ma pudenen suurest igatsusest tuhandeks nähtamatuks tolmukübemeks.
Aga see on okei.
Igatsus on hinge loomulik osa, mida ei tasu peljata, kui ta on ilus. Lihtsalt mõni igatsus on valus ja ilus ühekorraga. Siis, kui puudutused jäävad igaveseks kättesaamatusse kaugusse, ent hing on ometi teise südame kõrval. Hingeside on nähtamatu, kuid katkematu.
Aga mu ja meie eludes on piisavalt igatsusi, mis ilusad. Seesugused, mil süda on justkui kümme tuhat kilomeetrit kallitest eemal. Igatsed, sest pole nii ammu teineteist päriselt näinud. Eriti tugeva hingesideme puhul võib „nii ammu“ tähendada vaid mõnda päeva.
Ilus igatsus paneb unistama. Valus igatsus tekitab aga soovi unustada. Ja nii meie -siinpoolsed – muudkui käime oma päevateed ja öiseid radu. Püüame unistusi ja soovime unustada. Vahel unustame unistada ja siis leiame end kesk unistusi. Sel teel olles kanname kaasas teadmist, et iga ihu saab kord tuhaks või mullaks, kuid hing on lüli katkematust ahelast.
Mu tänast päeva saadab üks mu kirjutatud tekst. See on sinust ja sulle, aga ka sinust ja sulle samuti. See on kõigile sealpoolsetele. Pilvepealsetele.
mul aeg on minna
sa ära nuta
ma lähen sinna
kus aeg ei rutta
seal hingehaavad
paranevad
valud vaevad
ununevad
kuigi aeg siit
viib mu näo
me vahel niit
mis eal ei kao
nii olen mõtteis
pilvedes
ja tulen tuultes
vihmavees
mu salamärke
silmas pea
nii leiad elus
kõik mis hea
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar