14. juuni

14. juuni 1941 oli aasta 24. nädala laupäev. 

Päev oli soe ja päikeseline. Just 14. juuni esimestel tundidel, enamasti veel enne päikesetõusu, klopiti üle Eesti tuhandete kodude ustele. Tegelikult oli operatsiooni plaanitud alustada koidikul – juuni keskel tõuseb päike kella nelja ja poole viie vahel – tegelikkuses oli paljudes kohtades selleks ajaks aktsioon läbi. 

Selle lühikese suveöö jooksul kisti oma kodudest 10 205 inimest ja küüditati ilma igasuguse kohtuotsuseta loomavagunites tuhandete kilomeetrite taha Siberi viletsusse. Ohvrite hulgas oli 132 alla aasta vanust ja ka vagunis sündinud last, 1378 kuni seitsmeaastast last, 15 üle 80aastast rauka, kellest vanim oli 87aastane. Enamik nii väikelastest kui vanuritest suri järgneval aastal, paljud juba pikal teekonnal loomavagunites.

Allikas: Eesti Inimõiguste Instituut

____________________________________________

Mina mälestan oma vanavanemaid, ema, tädi ja onu.

Küüditamine toimus minu onu 11. sünnipäeva päeval. Minu ema oli 4-aastane.

Maarjamäel mälestusohvrite memoriaali seinal on nende nimed. 

Lasin sinna lisada ka oma vanavanaema nime, kes suri Siberis ja tema surmakuupäev ja haud on teadmata.

Vanaisa hukati vangilaagris. Tema haud on teadmata.

______________________________________

Mustal seinal on mesilased.

Memoriaalis on koduaed, kus põimuvad unistused, mälestused ja koduigatsus. Koduaia sümbolitena on istutatud õunapuud, mille vahel looklevad jalgrajad ja seinal on kujutatud vaatamata kõigele ühte hoidvat mesilasperet (motiiv Juhan Liivi luuletusest "Ta lendab mesipuu poole", mida on viisistanud Miina Härma ja Peep Sarapik, esitletakse laulupidudel kui leina, vastupanu ja lootuse laulu). 22 000 mesilase figuuri sümboliseerivad hukkunud ohvreid (iga figuur on kunagi elanud mesilase mudel).

Allikas: memoriaal.ee

Foto autor Michael Nordeman