Mõraste küla

Mõraste on küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas. 

Asub Sipast lõunas Kasari jõe ääres üsna Läänemaa piiri pool.

Küla pindalaks loetakse 12 km². 

2020. aasta andmetel elas külas 37 inimest. 

Külas asus Mõraste mõisa keskus. 

Mõrastest voolab läbi Kasari jõgi. 

Jõeäärne ala kuulub Paeküla hoiuala koosseisu. 

Mõraste mõis (saksa keeles Morast, hiljem Fersenau) oli rüütlimõis Märjamaa kihelkonnas Läänemaal. Nüüdisajal jääb kunagise mõisa territoorium Märjamaa valda. 

Mõisa keskus paiknes Mõraste külas.

Mõraste mõisa peahoone enne 1905. aasta põletamist.

Mõraste mõis rajati ajavahemikus 1549–1563. Mõisa algne saksakeelne nimi oli Morast. 

Kirjalikud teated mõisa kohta on olemas 1563. aastast, kuid oletatakse, et mõis oli olemas juba 1549. aastal kui Diedrich Uexkull päris Mõraste küla. 

1774. aastal sai mõisa omanikuks Gustav von Fersen. Fersenite nimest tuleneb ka Mõraste mõisa hilisem saksakeelne nimi Fersenau.

18. sajandi teises pooles valmis barokses stiilis ühekorruseline kelpkatusega kivist peahoone. Mõisasüda paiknes Kasari jõe idakaldal Sipa külast ligikaudu 3,5 km lõunas.

1824. aastal eraldati Mõraste mõisast Uuesalu mõis.

Mõraste mõis omab huvitava kokkupuutepunkti Märjamaa meditsiiniajalooga. 

1829. a avas mõisas oma arstipraksise doktor Karl Hermann Hesse 

(kirjanik Hermann Hesse vanaisa), endine Märjamaa kihelkonnaarst, 

hilisem Paide kreisiarst, kellele Paides on püstitatud mälestusmärk. 

1831. aastast oli mõisa omanikuks Kügelgenide, 1836. aastast Gernetite ja 1870. aastast Stackelbergide suguvõsa. 

19. sajandi lõpus oli mõisa omanikuks Helene von Wistinghausen. 

Mõisa viimane omanik 1904. aastast oli Georg von Rennenkampff.

1905. aasta rahutuste käigus mõis põletati ja jäi varemetesse. 

Hiljem mõisa ei taastatud ja nüüdseks on kogu kompleksist alles vaid magasiaida müüri varemed.

Mõraste magasiait.

Mõraste mõis (Fersenau), härrastemaja aia poolt kevadise kõrgvee ajal. Märjamaa kihelkond.

Mõraste mõis pärast 1905.aasta ülestõusu

Hans Põldoja ‘’Mõraste küla, ühe Lääne-Eesti muinasküla, kujunemise ja hääbumise lugu’’

Tallinn 2017, 351 lk.

 Raamatu autor, Mõraste küla kunagine elanik Hans Põldoja on küla kujunemist käsitlenud koos ümbruskonna kujunemisega. 

Välja on toodud Läänemaa ajalugu aastasadade jooksul, tutvustatud mõisnikke, talurahvale nimede panekut 1835. aastal, Luiste valla ja vallavalitsuse tegevust, piirkonna hariduselu. 

Mööda ei minda Mõraste põlistaludest ja asundusest ning taluarhitektuurist, samuti küüditamisest ja kolhoosikorrast, aga ka küla hääbumisest.

Allpool väljavõte ''Märjamaa Nädalalehe'' 29.08.2017 väljaandest:

Mõraste küla sai oma raamatu. Mõraste küla kunagine elanik Hans Põldoja on valmis saanud raamatu, mida huvilised said nüüd endale soetada. Kuna autor andis raamatu välja oma kulul, siis on trükiarv vaid 50 eksemplari, aga sihtrühma – ennekõike oma küla rahvas – arvestades peaaegu piisav. 

A4 formaadis raamatu maht on koguni 352 lehekülge. Eessõnas kirjutab Põldoja, et ajendi koostamiseks andsid mitmed sündmused. Esmalt küla teine kokkutulek aastal 2000, kui inimestel polnud enam seda õhinat küla elustamise suhtes kui 1989. aastal peetud esimese kokkutuleku ajal. Paljud olid oma kodud rajanud mujale ja autori arvates oli vähestel soov ja võimalus oma või isatalu taastamiseks.

Tõukeks sai ka 2005. aastal ilmunud raamat „Kullamaa kihelkond“ , kus Mõraste nime pole isegi mainitud.

Autor toob välja, et Mõraste on eksisteerinud juba muinasajal. 

Seda tõendab Mihkli-Hansu sarapuumäe arheoloogiamälestiseks võtmine Surnumäe nime all, 

kui kivikalme I aastatuhandest. Kirjutamata reegel oli, et Surnumäelt ei käida pähkleid ja põldmarju korjamas, sest see on püha paik. 

Põldoja sõnul on Mõraste, vaatamata oma nime eri kujudele aegade jooksul, alati kuulunud Kullamaa kihelkonna ja Läänemaa koosseisu kui Lääne-Eesti põlisküla. 

Küla kujunemist on ta raamatus käsitlenud koos ümbruskonna kujunemisega. Välja on toodud Läänemaa ajalugu aastasadade jooksul, tutvustatud mõisnikke, talurahvale nimede panekut 1835. aastal, Luiste valla ja vallavalitsuse tegevust, piirkonna hariduselu.

Mööda ei minda Mõraste põlistaludest ja asundusest ning taluarhitektuurist, samuti küüditamisest ja kolhoosikorrast, aga ka küla hääbumisest.

Autor toonitab, et raamat on ajaloolisi andmeid ja inimesi käsitlev kogumik iidsetest aegadest kuni tänapäevani välja, kuigi suurem maht on vanadel materjalidel. Lisaks paljudele arhiiviandmetele on siin illustratsioonidena mitmeid kaarte ja inimeste käest saadud fotosid. Jäädvustatud on ka meeldejäävamaid hauatähiseid Mõraste inimestele Kullamaa ja Märjamaa kalmistul.

Hans Põldoja on koostanud raamatu, mis kõige rohkem kõnetab Mõraste küla ja piirkonna inimesi, kuid annab olulise panuse kogu siinse kandi kultuurilukku. Küla ajaloo koostamist loeb ta oma elu lõputööks. Raamat on olemas ka Märjamaa raamatukogus.