Eestimaa eleegia

Lüüriline poeem Eestimaale

Ma tahaksin teada, mida mõtleb mets,

kui peidan end tema kaitsvas embuses

nõjatudes krobelisele männitüvele,

tundes vaigulõhna ja põlvkondadeülest kasvamisrõõmu.

Mets, mis on andnud meile kojad,

kus kodukolletes tuli läita,

ja laevad, millega seilata kaugetele maadele

või tuua randa kala, et toita suid.

Mets, mis olnud koduks meestele,

kes varjanud end vaenuriigi valvurite eest.

Ma tahaksin teada, mida kuuleb kanarbik,

kui astun paljajalu

augusti sumedal õhtul

kanarbikupehmel nõmmepaljandikul.

Kanarbik, kelle karuseid varsi

on tallanud räbalais sõjapõgenikud

või tapatalguliste julmhoolimatud saapad.

Kanarbik, kes imanud valu ja vere,

kui meheks sirgumata jäänud poisike

selle maa eest võitles.

Ma tahaksin teada, mida näeb naistepuna

või varakevadine väge täis nõges,

kui mu esiema korjab ta oma põllesiilu,

et kuivatada teda kolde kohal

ja keeta kosutavaks teeks,

mis turgutaks näljast põdurat surnukahvatut lapsehingekest.

Naistepuna, kes kooldunud mõisateolise vikati all

või linases särgis talumehe peost

rännanud kargel talvel

lakaheinana lehmamullika ninaesiseks.

Ma tahaksin teada, mida tunneb tuul,

kui talle heiastub minu esivanemate

aegadetagune vaevaelu ja alandlikkus,

kui ta tunneb ära maarahva valu nende murelikus lauluüminas.

Tuul, mis on jahutanud emade südamevalu

ja kuivatanud nende pisaraid,

kes on matnud oma lapsed,

kui must surm ning nälg on kustutanud

sadu külasid Eestimaa pinnalt.

Tuul, mis on ulunud üle elutühja vaevamaa.

Ma tahaksin teada, mida mäletab meri,

kui vaiksel õhtul istun kiviklibusel rannal,

mil muinastuled on rannaluidetel süüdatud öösse.

Meri, mis kandis kiiruga pagejaid

sõjahirmuööpimeduses,

kui paadid hääletult kodukaldast lahti lükati

tundmatu tuleviku suunas

teadmata, kuhu aerulöögid viivad

või kas kunagi veel kodupinda jalaaste all tuntakse.

Meri, mis jääteena ühendab tuhandeid saari ja laide emamaaga.

Epiloog:

Meie, eestlased, oleme ikka veel siin.

Me oleme kestma jäänud

selle kanarbikuse metsa

ja tuulise mere vahel.

Me oleme sitked hinged.

Mitte enesehaletsejad.

Vaid uhked ja püstipäised.

Minu kirjutatud jaanuaris 2018 ja avaldatud ISE kogumikus ´´ Luuletused Eestimaale´´

Mulle tundub, et selle luuletuse juurde sobib suurepäraselt järgmine lõik romaanist, mida lugesin nüüd, neli kuud hiljem.

Nii ütleb eestlane nõukogude venelasele Märt Lauri romaanis ´´ Lahustumine´´: Mina olen rohkem kui viis tuhat aastat vana, tulin Uuralite lõunaosast läbi metsade, üle steppide ja mööda soolakuid; kiskjad murdsid mind, ma surin janusse ja nälga, mul oli tuhat naist, kes andsid mulle poegi ja tütreid, kes sirgusid, surid noorelt, vananesid ja kõdunesid, nagu sina ükskord kõduned, aga sina jätad endast maha paar väetit last, samas kui minu taga on kogu ajalugu, kogu maa, ja see on minu maa, mitte sinu maa; ta ei saa kunagi sinu omaks, ka väevõimuga mitte. Minu kondid on paekivi, minu liha on kuiv muld, minu veri on Peipsi soolane vesi!´´

Ta oli näinud järvi rändamas, pilved täis musta vett nagu rasked rinnad ning õhtuti suikunud, kuulates maa seest kostmas kirikukelli kõigist linnadest, mis olid sinna aegade jooksul vajunud ja vaid iga saja aasta järel nähtavale kerkisid. Tema verest olid kasvanud pedajad ohvrikivide ümber ja tema varandus oli kõikjal üle Eesti maapõues, kus seda igas kohas valvasid kolm musta koera.

Ta oli näinud, kuidas Põhja Konn teeb tuule alla saksa raudmeestele (metatekstiks Andrus Kivirähki ´Mees, kes teadis ussisõnu´) ja nüüd -  nüüd nägi ta, kuidas pekstakse minema vene sõdurid.- - - -

Eestlasena olnuks tal nagu püha kohustus kõike mäletada ja kõigest teada, mitte iial unustada, olla alalhoidjaks ja edasikandjaks...