Septembri viimased päevad

Hüvasti, september!

September aias

Tädi Tiivi mälestuseks istutatud valge gladiool on täies õiteilus.

Peale kresside, saialillede ja kosmose on veel mõned hilised õitsejad.

Killustik sai viimaste elupuude ümber pandud ja aed on lõpuks enne talve tulekut korras.

Imekombel alustasid septembris kasvamist ka suvikõrvitsad, kollased ja rohelised. 

Kuna keset ,,uut'' aeda laiutab üks üsna võõrliigi moodi põõsastaim, 

siis uurisime pikalt, millega on tegu. 

See pole invasiivne võõrliik Himaalaja tatar, 

vaid Soome kirbutatar, Koenigia Fennica.

Las siis laiutab, eks järgmisel suvel vaatab, 

kas on vaja kasvu piirata või hoopis ümber istutada.

Ah, mine metsa!

Vihma pole üle 5 päeva sadanud ja metsaalune oli kuiv. 

Leidsime lõpuks Nõva kandist samblase männimetsa, kus oli mõnus jalutada. 

Viimasel ajal on kõik metsaalused kas rohtu, heina või risu täis 

ja samblase metsa leidmine on paras väljakutse.

Saime pilvikuid ja puravikke. Nendest sai paraja panni täie praetud seeni.

Tegelikult aga sattusime hoopis pohlametsa. Neid on tõesti palju.

Kuiva ilmaga nädala järel pole tõesti mõtet seeni otsima minna.

Täna oli õhusooja 26 kraadi - septembri kohta tavatult palju.

Naudin seda päikest ja sooja tohutult.

Seente kasvamiseks jääme vihmaseid ilmu ootama.