Aastaaegade laul
Kui ilveste käpajäljed lumisel maapinnal
on ära sulanud, tulebki kevad.
Takjapuhmaste vahel
vilksatavad rebasekutsikate valged sabaotsad.
Pehmel nõmmeliivateevaibal liivaluidetel
on näha liivahiirte pisikesi käpajälgi.
Timutivartel puhkavad tiibu õhkõrnad lapsuliblikad
keset kesksuvepäeva päikesekuuma õhuvärelust,
mil raske on uskuda, et sedasama metsaniitu
võib kutsuda lumelagendikuks,
ahmides endasse taevast alla
keerlevaid lumeebemeid.
Õun potsatab maha kõrge heina sisse.
Siil paterdab otsekui pahasel pominal eemale.
Herilased lendlevad ahnelt mahlanirede kallale.
Juba on tunda praegu veel katkematus
ritsikate saagimises lähenevaid sügishallaöid.
Tumedad metsasiluetid ümisevad öiti
lakkamatut rahustavat maailmakestvuse laulu.
Kirjutatud 14. märtsil 2018
Kirjutatud 14. märtsil 2018
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar