Pole küll Eesti püha, aga sellist ilusat kommet võib ikka au sees pidada,
et sellel päeval meenutad kõike ja kõiki, kellele/millele ja mille eest oled tänulik.
Olen õppinud seda kommet au sees pidama töötades ühes kollektiivis üle kahkeümne aasta koos ameeriklastega, kellel see nädalalõpp on ju alati vaba, et igast paigast, kaugelt või lähedalt, jõuaks koju lähedaste juurde sõita need, kellel see vähegi võimalik on, et istuda ühises söögilauas ja enne sööma asumist tänada kas kõigile kuuldavalt või vaikselt iseendas, ühendades käed.
Ei tohi unustada, et kõike ja kõiki, mis ja kes meie elus on, ei saa võtta iseenesestmõistetavana. Tihtipeale saame alles siis aru, kui keegi või miski on meie elust lahkunud,
kui olulised nad meile on, kui oleme sellest või kellestki ilma, lahus,
kui palju see inimene, loom, koht või asi meile tähendas.
Olen tänulik...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar