Hingedepäev

2. november on eesti rahvakalendris hingedepäev.

2. novembri eestikeelne nimi esineb juba Tallinna rae 14. - 15. sajandi 

alamsaksakeelsetes dokumentides - hinkepewe, 

mis annab tunnistust, et kõnealune tähtpäev pidi olema 

just eriti Tallinna eestlaste püha.

Talupojad tunnistasid vanadele tavadele vastavat hingedeaega. 

Kui see aeg tõesti oli nii pikk (näiteks mihklist hingedepäevani), 

siis muidugi ei võinud hingedeaja kombeid täita iga päev, 

vaid mingil kindlal päeval, 

näiteks hingedepäeval või hingedeaja neljapäeval. 

Neist kommetest tähtsaim oli hingede söötmine, 

millest on mitmeid põhjalikke kirjeldusi, 

vanim neist 17. sajandist. 

Hingedele köeti sauna ja kaeti laud, 

kuhu peremees esivanemaid ükshaaval nimepidi sööma kutsus. 

Arvati, et “õhk on hingekesi täis” ja tõepoolest, 

sel aastaajal on ilm tavaliselt udune või sompus. 

Nukker sügis, looduse surmakuu, 

on esivanemate meenutamiseks tõesti kohane. 

Soomlastegi november, marraskuu, tähendab tõlkes surnukuud. 

Hingedeaja ja -päeva näol me kohtume nähtusega, 

mis ilmselt sobib tänapäevasesse kontekstigi, 

veel enam - on siia lausa hädavajalik, 

sest mineja peab ikka aeg - ajalt üle õla tagasi vaatama.

Lauri Vahtre. Maarahva tähtraamat. 

Süütan õhtuhämaruse saabudes aknalaual küünlad kallite lahkunud hingede mälestuseks.

Käin surnuaias ja läidan küünlad lähedaste haudadel.