Rannarootslaste aladel

II osa Läänemaa avastusretkedest

Täna olid avastamiseks Haapsalust põhja poole jäävad alad  ja lõpuks ka Haapsalu linn.

Noarootsi, see on mereäärsed liivaluited, männimetsad ja luitevallide vahelised sooalad;

see on rannaroostik ja kaunid laulvate liivadega rannad.

Külasiltidelt leidsime nimesid nagu 

Pürksi/ Birkas

Sutlepa/Sutlep

Riguldi/Rickul

Aulepa/Dirslätt

Tuksi/Bergsby

Elbiku/Ölbäck

Rooslepa/Roslep.

Ka eestikeelsete kohanimede seas võib leida sõnu,

mis on pärit vanast rannarootsi murdest ja tähendavad sadamakohta,

maasäärt või umblahte.

Teise maailmasõjani oli Noarootsi asustatud eestirootslastega,

kes saabusid eesti rannikualale ja saartele 13. sajandil peamiselt Soome kaudu.

Erinevalt eesti talupoegadest elasid rannarootslased nn rootsi õiguse järgi,

mis tagas neile vabaduse ja privileegid.

Täna suundusime Haapsallu. 

Elasime veel nõukogude ajal enne Haapsalut asuva 
Uuemõisa mõisa peahoone kõrval olevas majas.

Olime noor pere ja meil oli siis ainult üks poeg.

Haapsalu oli võrratu, imelised vanad puumajad, aga pilte ei saanud teha, 
sest sõitsime koroonaviirusest tingitud eriolukorras sealt peatumata läbi.

Sihtkoht Dirhami/Derhamn ei jätnud mingit vaimustavat muljet.

Pidime uuesti üles ostima Spithami neeme, 

mida eelmisel nädalavahetusel külastasime. 

Ees ootas mitmeid meeldivaid ja väga ebameeldivaid üllatusi.

Randa minnes tõusis meie eest lendu sinikaelpartide paar.

Joostes aga mehele ja koertele randa järgi, pidin peaaegu astuma mustale end kokkukerinud rästikule. Mõni meeter edasi olid teineteise kõrval maas keras üks suurem ja üks väiksem heleda sakiga rästik.

Koerad said siiski oma merenaudingu kätte.

Kuna eelmisel nädalavahetusel oli paks lumi maas, 

siis kerkis meie ees sel nädalavahetusel üllatuslikult  kilomeetrite pikkust kividest 

(tundus, et paekivitükikestest) laotud küla- ja metsadevahelist teed.

Nii väga tahaks teada, 

kes need teemeistrid olid, 

kas rannarootslased, 

mis ajastul nad seda teed rajasid 

ja mis elu nad üldse nendel aladel elasid.

Nõva maastikukaitseala oli pungil täis parkivaid autosid ja jalutavaid inimesi, 

tunne oli nagu Kadrioru pargis.

Ja veel üks tore üllatus. 

Kuna Valgeristil nägin sel aastal esimese liblikana kollast, 

siis tuleb kuldne suvi.

Noarootsi ajaloo kohta saab lähemalt lugeda siit:

https://www.laanenigula.ee/ajalugu