Neljas advent ja peagi jõululaupäev käes, kaugel see vana aasta õhtugi enam

 

Kust on pärit sõnad jõulud ja näärid

Kirjutavad Eesti Keele Instituudi vanemleksikograafid Meeli Sedrik ja dr Iris Metsmägi

Sõnal jõulud on vasted ka lähemates sugulaskeeltes: vadja jõulu, joulu, soome, isuri ja karjala joulu. 

Sõna on skandinaavia või noorem, (vana)rootsi laen, vrd vanarootsi iūl, rootsi jul. 

Germaani ja skandinaavia kultuuris on sõnaga tähistatud juba paganlikku talvise pööripäeva pidustust.

Esimest korda on sõna jõulud kirja pannud Georg Müller oma jutluses 28. detsembril 1600. aastal, kus on juttu Iowlo ~ Ioulo Pöha pühitsemisest. Jõulud on tuntud kogu Eestis. 

Võru murdealal on sõna siiski uus, Lõuna-Eestis on kasutatud jõulude tähenduses sõna talvistepühä, talsipühä variantidega.

Sõna näärid on keskalamsaksa laen, laenualuseks on liitsõna niejār, nijār ’uusaasta’ (nie ’uus’ + jār ’aasta’). Nääripäeva ja näärikuu kasutuseletulek on seotud üleminekuga jaanuariaastale 15. ja 16. sajandil. Esimest korda on nääripäeva eesti keeles kirjalikult mainitud Heinrich Gösekeni grammatikas (1660), kus sõna esineb veel laenuallikale üsna lähedasel kujul: Göseken kirjutab, et kaheksas päev pärast jõule on kas uhs Ahst või Nijahri pehw. Aja jooksul on sõna häälikuline kuju muutunud, nt Anton Thor Helle grammatikas (1732) seisab neäri-pääw, millest tänapäevaste näärideni pole enam pikk maa.