Kuidas sul päriselt läheb, küsin.
Vaikselt, liig vaikselt läheb.
On vaid sõnatud hääled.
Ootad sa midagi?
On sul mõni soov?
Ma soovin, et öö ei võtaks mu õhtute ja hommikute arvelt
aina enam ruumi.
Unistan ammustest eilsetest.
Ootan neid, kes enam iial ei tule.
Mu ootus on aegumatu igatsus.
Ma ju tean, et iga lend saab kord languseks, aga mida teha
siis, kui kukkumine on lõputa langemine?
---------------
Langeb laia lumivalget lund, kas pole ilus, küsin.
Lumivalge, kui kaunilt see kõlab, aga ma ei näe seda.
Kui valge lumi kõik matab, muutub maailm mustaks.
Täiuslik pimedus, kus pole midagi.
Talumatu raskus, mille all pole jõudu hingata.
Kui midagi, ükskõik mida, saab liiga palju, muutub see
koormavaks.
Et vaikus heliseks helgelt ja pimedus teeks ruumi valgusele.
Kui kellelgi ei ole sõnu, on ta südamel alati hääl.
Tõlgime südamehääle sõnade keelde.
Meile antud aja kaja on loodud me tegudest ja sõnadest.
Lauri Räpp detsember 2025
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar