Kaugõpe
Olen alati mõelnud - ja kes õpetajatest poleks -
et kui tore oleks peale koolivaheaega natuke kauem kodus olla ja kodunt lapsi õpetada.
Nüüd on see aeg käes, täiesti ette hoiatamata ja ette aimamata - ja ma polegi õnnelik.
Päevad algavad ikka 8.00 paiku.
Siis asud uusi ülesandeid looma ja jagama e-õppe keskkonnas.
Siis pead mõned google meet kohtumised teiste kolleegidega.
Siis kontrollid ja parandad ja hindad neid töid, mis oled õpilastelt saanud.
Mõne saadad tagasi, et tehku ümber, lisagu midagi, siis parandad ja hindad neid teist korda.
Vahepeal tuhat kodust toimetust.
Läbi akna näed, et päike paistab.
Läbi akna kuuled, et linnud laulavad.
Kas tõesti on kevad käes?
Ja õhtuks oled nii läbi, et tunned end kui orav rattas.
Ei, koolis oli ikka parem.
Said ise tundi anda, selgitusi jagada, kohe tagasisidet küsida, palju asju suuliselt ära teha....
Oli kindel tööpäeva algus ja lõpp.
Oli miljöövahetus.
Ega ma kurda. Lihtsalt uus ja harjumatu töökorraldus.
Sama olukord ka õpilastel.
Ja lapsevanematel.
Ja kui teada, et samas olukorras on praegu kõik Eesti
ja väga paljud maailma õpetajad, siis rahuned maha.
On jälle, mida õppida.
Millega kohaneda.
Harjuda.
Vaevalt, et see pandeemia jääb maailmas viimaseks.
Ja meie, õpetajad, vastutame ju ainult hariduse eest.
Vaesed valitsusliikmed, kes peavad oma tarkusega nüüd vastutama rahva elu ja surma,
vaesuse ja rikkuse, rahvuse püsimajäämise ja kõige muu sarnase eest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar