Rannarootslaste aladel

II osa Läänemaa avastusretkedest

Täna olid avastamiseks Haapsalust põhja poole jäävad alad  ja lõpuks ka Haapsalu linn.

Noarootsi, see on mereäärsed liivaluited, männimetsad ja luitevallide vahelised sooalad;

see on rannaroostik ja kaunid laulvate liivadega rannad.

Külasiltidelt leidsime nimesid nagu 

Pürksi/ Birkas

Sutlepa/Sutlep

Riguldi/Rickul

Aulepa/Dirslätt

Tuksi/Bergsby

Elbiku/Ölbäck

Rooslepa/Roslep.

Ka eestikeelsete kohanimede seas võib leida sõnu,

mis on pärit vanast rannarootsi murdest ja tähendavad sadamakohta,

maasäärt või umblahte.

Teise maailmasõjani oli Noarootsi asustatud eestirootslastega,

kes saabusid eesti rannikualale ja saartele 13. sajandil peamiselt Soome kaudu.

Erinevalt eesti talupoegadest elasid rannarootslased nn rootsi õiguse järgi,

mis tagas neile vabaduse ja privileegid.

Täna suundusime Haapsallu. 

Elasime veel nõukogude ajal enne Haapsalut asuva 
Uuemõisa mõisa peahoone kõrval olevas majas.

Olime noor pere ja meil oli siis ainult üks poeg.

Haapsalu oli võrratu, imelised vanad puumajad, aga pilte ei saanud teha, 
sest sõitsime koroonaviirusest tingitud eriolukorras sealt peatumata läbi.

Sihtkoht Dirhami/Derhamn ei jätnud mingit vaimustavat muljet.

Pidime uuesti üles ostima Spithami neeme, 

mida eelmisel nädalavahetusel külastasime. 

Ees ootas mitmeid meeldivaid ja väga ebameeldivaid üllatusi.

Randa minnes tõusis meie eest lendu sinikaelpartide paar.

Joostes aga mehele ja koertele randa järgi, pidin peaaegu astuma mustale end kokkukerinud rästikule. Mõni meeter edasi olid teineteise kõrval maas keras üks suurem ja üks väiksem heleda sakiga rästik.

Koerad said siiski oma merenaudingu kätte.

Kuna eelmisel nädalavahetusel oli paks lumi maas, 

siis kerkis meie ees sel nädalavahetusel üllatuslikult  kilomeetrite pikkust kividest 

(tundus, et paekivitükikestest) laotud küla- ja metsadevahelist teed.

Nii väga tahaks teada, 

kes need teemeistrid olid, 

kas rannarootslased, 

mis ajastul nad seda teed rajasid 

ja mis elu nad üldse nendel aladel elasid.

Nõva maastikukaitseala oli pungil täis parkivaid autosid ja jalutavaid inimesi, 

tunne oli nagu Kadrioru pargis.

Ja veel üks tore üllatus. 

Kuna Valgeristil nägin sel aastal esimese liblikana kollast, 

siis tuleb kuldne suvi.

Noarootsi ajaloo kohta saab lähemalt lugeda siit:

https://www.laanenigula.ee/ajalugu

Paastumaarjapäev

Märtsiküüditamine 71 aastat tagasi

Süütame akendel küünlad. Meie perest viidi tol päeval vanavanaema, vanaonu ja tema naine. Vanavanaema tagasi Eestisse ei jõudnud enam tulla ja vastuseks järelepärimisele Venemaa arhiivist, kirjutati, et tema surmatunnistust ei leitud. Seega puhkab minu esiema tundmatus kohas tundmatus hauas, keegi pole tema haual kunagi käinud ega tea isegi tema surmakuupäeva. Kommunismiohvrite memoriaali seinale lisatakse tema nimi sel suvel, see on minu töörõõm, et ta nimi sinna lisatakse. Jõudsime õigeaegselt talle pidada väheses järeltulijate ringis mälestusteenistuse Jõelähtme kirikus veebruaris, enne pandeemiat. Praegusel hetkel oleks see rahvakogunemine pidanud ära jääma.

Maarjakuu neljas nädal on päikseline

Vapustav pühapäev Spithamil ja Rooslepal

I osa Läänemaa avastusretkedest

Olles kodus, toas, istunud 8 päeva, otsustasin, 

et lihtsalt tuleb loodusesse minna.

Ilm oli selleks suurepärane ja ka käik ise, valitud sõidusuund, 

osutus suurepäraseks leiuks.

Käisime Põõsaspea neemel, Eestimaa loodepoolseimas tipus.

Vapustav avastus Eestimaal, 

senikäimata kohad ja seninägemata vaated, 

senisõitmata teed, üsna Tallinna lähedal (umbes 90 kilomeetrit), 

veidike Nõvast edasi.

Ilus Spithami rand. Rannas veepiiril oli mere poolt lihvitud paekivi tükikestest riba.

Taevas oli imeliselt selge, sügavsinine ja päikseline

Kui koertega randa jalutasime, tõusis äkki meie ees püsti jänes 

ja hüppas pikkade hüpetega oma teed.

Eks koerte ilmumine nii rahulikku miljöösse ehmatas teda vaesekest kõvasti.

(laenatud pilt, minule jänes niimoodi ei poseerinud)

Rannaäärsete puude all oli vesi.

Teerajad olid kaetud eile sadanud lumega

Tüüne sügavsinine märtsikuine meri. 

Kuna jääd sel aastal merel polnud, oli meri juba täna kutsuvalt suvine.

Noarootsi poolsaare teed ja teeäärsed olid kaetud paksu lumekihiga, 

kuigi ametlikult algas reedel kevad.

Suuremad maanteed olid lumevabad.

Rooslepa kirikaia värav.

Kabeli aknast paistis väike puurist.

Rooslepa kirik.

Muljetavaldavad kiviristid 17.-18.sajandist.

Kirikaed.

Rooslepa kabel.

Ja mõned ristidel olnud nimed.

Kirikutorn.

Kirikuuks.

Esimesed sellekevadised krookused kirikaias.

Päris neeme tipus oli Spithami majakas.

Läänemaal Noarootsi vallas asuv Spithami küla on vana rannarootslaste asundus, 

mida ümbritseb marja- ning seenerikas männimets, 

kalarikas meri ning linnuliikiderikas värske õhk.